Vanimad raamatud
See „III. Eesti Ma rahwa Laulo-Ramat” kuulus Maarja Normakule (pildil esireas), kes oli Lüganuse küla Uuetalu perenaine ja kohaliku kiriku vöörmündri Jaan Normaku naine. Raamat on praegu minu tütre Maarja oma, see on kuues põlvkond Jaan ja Maarja Normakust.
Viimati kui kalmistul käisin, istus mu vaarema hauaristil linnuke. Tunnistasime teineteist tükk aega. Oli kui tervitus vaaremalt aegade tagant.
See raamat on samasugune tervitus. Mida kõike ta pole näinud ja üle elanud - viienda aasta revolutsioon, töörahva kommuun, esimene ilmasõda, Eesti Wabariigi tulek, teine ilmasõda, küüditamised, kolhoosid, stagnatsioon, perestroika, laulev revolutsioon, taas Eesti Vabariik... On kui tunnismärk, et suudame ja saame samuti nagu inimesed enne meid.
Küllike Lutsar
Kui olin 3. klassis, pidime kooli viima oma kodust mõne vana raamatu. Võtsin kaasa ilmselt kõige vanema raamatu meie kodust (kuidas küll vanemad lubasid lapsel seda kooli tirida, küsin täna raamatukoguhoidjana…) See raske raamat oli 1739. aastal ilmunud Adam Friedrich Kirschi ladina-saksa sõnaraamat (Adami Friderici Kirschii abundantissimum cornucopiae linguae latinae et germanicae selectum), mis oli meie peres juba vähemalt mu vanavanaisa ajal, ehk varemgi.
Kuna meie peres on u 30 arsti, siis tõenäoliselt mõni neist on selle abil ka arstiteaduses vajalikku ladina keelt õppinud. Kas ehk vanavanaisa Hans Schotter, kes töötas Moskvas Eesti saatkonna arstina? Või tema neuroloogist abikaasa Veera, kes astus Moskva ülikooli aastal, mil esimest korda võeti vastu ka naisi? Raamat oli eriline ka köite poolest – sel on ainsana meie koduses raamatukogus pärgamendist, siis kitsetalle või vasika nahast valmistatud kaaned. Raamatu autor Adam Friedrich Kirsch (Kirschius) oli koduõpetaja ja korrektor trükikojas. Tema sünniaeg pole teada, aga ta surma-aasta oli 1716.
Kristina Pai
Šveitsi luuletaja Johann Gaudenz Freiherr von Salis-Seewise „Gedichte“ (1794; „Luuletused“) on kõige vanem raamat, mille Ain Kaalep kinkis mulle kui Šveitsi kirjandusega tegelejale 2009. aasta aprillis ühel minu külaskäigul tema juurde Elvasse.
Sõprus ja vaimne koostöö Ainiga ulatus 1980. aastate algusesse, mil olin määratud tööle Tartu Ülikooli saksa filoloogia õppetooli. Tagasi vaadates võib öelda, et just Ain oli märk tulevikust, et ma hakkan (2016) intensiivsemalt tegelema eesti kultuurieluga.
Minu 2006. aastal Aini 80. juubelile pühendatud konverentsil peetud ettekande „Tõlkemaastikud. Ain Kaalep – kirjandusliku elamuse taaslooja“ viimased mõtted kõlasid nii: Juhuste rada, mida mööda tavaliselt kirjandusmaailmas uitan, jõudis nüüd ühte sõlmpunkti: eesti ja saksakeelse kirjanduse ühismaastikule. Küllap sai see ette määratud ammu, vägagi ammu, minu esimestel kohtumistel ühe Tartu vaimuga. Lõpetan selle väikese jalutuskäigu Ain Kaalepi tõlkemaastikel tema Koidula-ballaadi „Kroonlinnas“ parafraseerides:
Ja kuldab eha muusade päid
ja väsiv päike istub lehtede sülle.
Toomemäe nõlval seisab üksik poeet
Ja väsimatult lõunasse vaatab.
Mis on ta seal? Kas ootab kaugelt ta
logost ehk, mis tuhamerre uppunud?
Miks on ta ilme kurb? Kas puhkama
lehekulda jäi ta õnnesõõm,
kuid hullumeelne ootus hinges püsib?
Üks daam tahab mööduda, ei möödu
ja seisatab ja hüüatab: „Nanu! Herr Kaalep!“
Eve Pormeister
Raamatut „Die Frau als Hausärztin : ein ärztliches Nachschlagebuch der Gesundheitspflege in der Familie mit besonderer Berücksichtigung der Frauen- und Kinderkrankheiten, Geburtshilfe und Kinderpflege” von Anna Fischer-Dückelmann on ESTERi järgi ainult Rahvusraamatukogus üks eksemplar ja ka seal kirjes ei ole täpset ilmumisaastat, vaid 190?. Juba minu vanavanaema ravis oma lapsi (mu vanaema sündis 1902) selle õpetuse põhjal, samuti mu vanaema ja servapidi emagi. Kui mul leetrid tulid, kontrolliti raamatu pildi järgi, et tõesti, need ongi.
Lapsena vaatasin õuduse ja põnevusega värvitahvleid jänesemokast-hundikurgust ja inimese sisemusest, seal olid ka pildid loote arengust ja sünnitamisest. Täiskasvanuna imetlen, kui peened on gravüürid, mis kujutavad mitmesuguseid põetusviise ja -vahendeid.
Kaja Kleimann
Muinasjuturaamat „Die Märchen der Weltliteratur. Kinder- und Hausmärchen gesammelt durch die Brüder Grimm” on ilmunud Jenas 1922. aastal ja selle tõi Saksamaalt kaasa minu vanaema, kes 1922-1923 Berliinis laulmist õppis. Mul on küll raske kujutleda, et ta oleks sel ajal oma tulevastele lastele mõelnud, aga mine tea. Igatahes mulle ja hiljem meile vennaga luges ema sealt otse tõlkides ette, meile saksa keeles ei loetud. Minu lemmiklugu oli miskipärast vanamehest, kes ajas kõik oma pojad kodust välja, sest ta uskus vastiku valeliku kitse, mitte oma laste juttu. Ta sai oma veast alles siis aru, kui ise karjas käis ja kits aasal rääkis talle, et enam liblekestki kõhtu ei mahu, kuid koju jõudnult väitis, et pole terve päeva liblekestki suhu saanud!
Kaja Kleimann
See Entsüklopeedia on ostetud Kaika Püha Kolmainu kiriku köstri Jaan Antsovi poolt 1932. aastal. Pärast tema surma jäi entsüklopeedia tema tütre Olga Antsovi käsutusse.
Olga Antsov töötas Antsla Keskkoolis saksa keele õpetajana. Mingil põhjusel otsustas ta aga oma isale kuulunud 8-köitelise entsüklopeediasarja ära müüa. Uueks omanikuks sai 1958. aastal samas koolis matemaatika ja füüsika õpetajana töötanud Rudolf Sikk.
Rudolf Sikk sai oma laste poolt kingituseks ex librise, mille autoriks on tunnustatud eesti kunstnik Richard Kaljo. Ex librisel on kujutatud matemaatika õpetajat Rudolf Sikku ja tema arstist abikaasat Valli Sikku.
Rudolf Sikk oli bibliofiil. Raamatuid, sealhulgas hinnalist entsüklopeediasarja hoidis ta klaveritoas eraldi riiulil.
Pärast Rudolf Siku surma jäid raamatud tema poja Jaak Siku, samuti matemaatiku (ta oli toonases Eesti Põllumajanduse Akadeemias, mis praegu Eesti Maaülikooli nime kannab, matemaatika professor) käsutusse.
Praegusel ajahetkel on entsüklopeediad kenasti hoolega hoitud minu koduses raamatukogus.
Kristin Tohvre
Volli Truverti, mu laste vanavanaisa riiulist on meie riiulisse jõudnud mitmeid lastelastele kingitud raamatuid ja ka “Eesti rahvalaulud dr Jakob Hurda ja teiste kogudest” (1926) kaks köidet, mis on kingitud hoopistükkis Vollile endale. Seda tõendab raamatu vahele kleebitud postkaart kirjandusteadlaselt Aarne Vinklilt (1918-2006), kes oli Volli koolipõlvesõber Saaremaalt.
Postkaardi tekst:
Kallis Volli!
Ostetud rahvalaulude kogu on omaette väärtus. See on teaduslik väljaanne, sealjuures ainuke katse välja anda regivärsse laulutüüpide kaupa. Hurda “Vana kannel”, mis hakkas juba möödunud sajandil ilmuma, ja millest anti paar aastat tagasi Mustjala köide, rakendab teist põhimõtet - rahvalaulude publitseerimist kihelkondade kaupa. Ostetud “Eesti rahvalaulud” oli minu õpetaja, maailmakuulsa prof. Valter Andersoni idee.
Loodetavasti on su naine tervenemas ning saate rahulikult veeta jõulupühi ning vastu võtta uut aastat.
Selleks ning uueks aastaks kõige paremat soovides Aarne ja Marin perega.
Liina Leemet
Kooliõpetaja ja tõlkija Gustav Martinson (alates 1940 Kusta Mannermaa) (1888-1959) palus endale 1917. aastal saata Eestist I maailmasõtta järele Gustav Suitsu „Tuulemaa“, mida ta oli lugenud juba selle ilmumisel 1913. aastal. Raamatus on ka kirje: “K. Martinson 1917 Fălticeni Rumeenias“. Martinson tõi „Tuulemaa“ Eestisse tagasi ja see asub tema lähisugulase Anu Raudsepa erakogus. Hiljem lasi Gustav Martinson teha endale ka ex librise, millel on seda raamatut kujutatud aukohal.
„Tuulemaad” lugedes kirjutas Gustav Martinson oma päevikus 9. septembril 1917 Fălticenis: „Sõjaväljal tekkis kange igatsus omakeelse parema kirjanduse järele ja kui võimalust sain, tellisin kohe paki paremaid uuemaid eestikeelseid raamatuid, muuhulgas ka Suitsu Tuulemaa.
Ja aega on nüüd palju ja rahulikke vaikseid silmapilke küllalt et Suitsu kauneid luuletusi ikka uuesti ja uuesti lugeda. Ja alati leiad neis midagi uut, mida senni tähele ei pannud, märkad mõne kauni võrdluse või meeldiva sõnakuju. Ja ikka ja ikka rõõmustavad need laulud oma kauni keele ja oma laitmatu kujuga. See luuletuskogu jääb kauaks ajaks meie ilukirjanduse kaunimaks õieks ja tahan loota meie kirjanduse raudvaraks.“
Kusta Mannermaa saatis Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud" (1951) Siberisse küüditatud õe perele. Tema õetütar Ilse Veemees kirjutas talle 21. augustil 1952, et luges seda raamatut huviga. „Kreutzwaldi jutud meeldisid ka küüditatud eesti lastele: Muinasjutte lugesin ka siinsetele eesti lastele, kes neist olid nii huvitatud. Ise lugeda ei saa, sest ei oska eesti keelt. Ausõna, aga kurb tõde. Kes juba unustanud või kes üleüldse pole õppinud. Siin ka vanemad süüdi, aga elu on teinud tuimaks ja ükskõikseks.”
Raamat jõudis tagasi ka Eestisse.
Kusta Mannermaa saatis 1956. aastal Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ ka õepojale Väino Veemehele Kanadasse. Sellest kirjutab ta oma postkaardil 10. detsembril 1956:
„Pühadeks meil uut algupärast ei näi ilmuvat. Ma saatsin klassikat, loodan, et saate jõuluks kätte. Sulle on Kreutzwaldi muinasjutud, aga ära arva, et need lastele on, need on head kõigile.“
Anu Raudsepp
August Alep (1890-1958) oli mees, kes endale raamatuid ei ostnud, pigem ikka tööriistu ja talutöödes vajaminevat. Aga tema asjade seas oli üks väike prantsuse-saksa sõnaraamat ja sellestki on suurem osa kaotsi läinud. Sõnaraamatu säilinud osa algab sõnaga ’pucelle’ (neitsi) ja sisaldab ka militaarsõnastikku, milles puudub sõna ’paix’ (rahu). Aga kõige tähtsam ja Augusti poolt kasutatum osa sõnaraamatust, mis raamatukese kättevõtmisel kohe lahti tuleb, on alles ja puudutab toitu ning restorani menüüga seonduvat. Ei usu, et see sõnaraamat koos vanaisa Augustiga kasvõi kordki restorani jõudis, kuid see võis olla abiks Bordeaux’ turul müüdava toidukauba kohta selguse saamisel.
Augusti kasutuses olnud sõnaraamatu “Liliput-Wörterbücher Französisch-Deutsch” (Väike prantsuse-saksa sõnaraamat) avaldas Langenscheidt Verlag.
Räägiti, et August oli Prantsusmaal sõjavangis olnud ja seda kinnitavad ka üksikud Augustile saadetud postkaardid aadressiga: Detachement Esthonien, Caserne Niel, Bordeaux (Gironde) FRANCE. Lähemalt Augusti kohta uurides selgus, et ta võeti 24-aastaselt ilmasõtta ning võeti oktoobris 1917 Muhu saarelt koos paljude teistega sakslaste poolt vangi ja viidi Saksamaale töölaagrisse. Pärast 11. novembrit 1918 sattusid sõjavangid Prantsuse, Ameerika ja Belgia võimude hoolde, pillutati laiali mitmele poole Prantsusmaale, kuid enamus koondati Verduni ja lõpuks kõik Bordeaux’sse. 1919. aasta juuli lõpul tegid mehed Bordeaux’ sadamas tööd, valvasid ja laadisid laevadele kaupu, mida Eesti oli ostnud Ameerika sõjaväelt. Vangi jäänud ja ära unustatud sõjavangid saatsid abipalveid Pariisi Eesti esindajale Karl Robert Pustale. Tuletati meelde sõjavangide olemasolu võõral maal ja kodumaale pääsemise soovi. Kirjutati ka ajalehtede toimetustele, kus sooviti edu Asutavale Kogule ja anti mõista oma soovist vabadusvõitluses kaasa lüüa. Tallinna Teataja avaldas 22. oktoobril 1919 artikli Eesti sõduritest Prantsusmaal, seal oli välja toodud ka meeste mure puuduva lugemisvara pärast: „Väga kibedana tundub siin võõra rahva seas emakeelse kirjanduse ja ajalehtede puudus. Meie suuremaks meeleheaks oleme vahest Pariisist saanud Eesti ajalehti, kuid see on ikka juhuslik. Sellepärast oleksime väga tänulikud, kui toimetused meile ajalehti ja seltskond kirjandust saadaks, saaksime vähegi informeeritud Eesti elust.”
Juunis 1920 saabusid aurikul „Lembit” Tallinnasse 421 Prantsusmaal interneeritud Eesti sõjaväelast, nende seas oli ka August Alep, taskus väike sõnaraamat.
Anu Laas
Raamatute saamise lood
Augustis 1944 põgenes Rõngu Mihkli kiriku õpetaja Ernst Lootsma perega Saksamaale, Rõngu jäid maha pere isiklikud asjad, sealhulgas ka raamatud. Minu ema, Valve Alep, kes oli tollal 15-aastane, nägi, et kas pastoraadi või õpetaja elumaja õuele oli laiali pillutud suur hulk raamatuid. Valvel olevat olnud suur tahtmine sealt mõni kaasa võtta, aga samas oli hirm, et keegi näeb. Pika kõhklemise järel võttis Valve kaasa ainult ühe raamatu - üsna halvas seisukorras olnud piibli, mis oli kingitus vanaemalt Karin Amanda Brett’ile, kes leeritati 15. mail 1937 Tartus Pauluse kirikus. Karin Amanda Brett ja Ernst Lootsma laulatati 30. oktoobril 1938. aastal Rõngus. Tütar Ebo-Liis sündis juulis 1939.
Karin Amanda oli tuntud riidekaupmehe Richard Bretti tütar. Karin Amanda ema suri nädal pärast sünnitust. Piibli selleks ettenähtud lehtedele on kantud andmed vanemate kohta, kuid tühjaks on jäänud leht, kuhu peaks märkima muud perekonna jaoks tähtsad sündmused. Sinna lehele on väike tütar mõned jooned sinise pliiatsiga vedanud. Piiblisse jäi edasine kirjutamata, kuid tänu avanenud maailmale ja arhiividele saab seda lugu kirjutada ka perekonnaga mitteseotud inimene.
Niisiis, perekond Lootsma põgenes 1944. aastal Eestist Saksamaale, oldi DP laagris, kus Ernst Lootsma pidas jumalateenistusi ja õpetas usuõpetust Lübecki Eesti Gümnaasiumis. 1947. aastal õnnestus neil asuda Rootsi ning
1950. aastal emigreerus perekond Kanadasse, kus Ernst Lootsma oli Eesti koguduse õpetajaks kuni oma surmani 1991. aastal.
Piibliomaniku Karin Amanda tütar Ebo Liis abiellus ungarlase Emeric de Galliga, kes oli kuulus vehkleja (ja kuulsa vehkleja poeg), kes oli Ungarist lahkunud 1948. aastal. Ebo Liis de Gall kolis koos abikaasaga Dallasesse 1958. aastal, neil on kaks poega. 1990ndate algul olevat Ebo Liis Eestis käinud, kuid Rõngus käigust ei ole kuulda olnud.
Piibel võiks lõpuks veel jõuda Ebo Liisi poja kätte, kellega olen olnud ühenduses ja kes rõõmustas, et raamatut näitusel näidatakse.
Seni saab see oma looga meid rõõmustada, sest selle omanikul on lõppkokkuvõttes elus päris kenasti läinud.
Anu Laas
Mõne aasta eest sain kõne tundmatult inimeselt, kes oli leidnud Piibli, milles tema arvates oli sees minu vanaema nimi. Nii oligi, kirjas olid nii vanaema Eugenia Moorberg (s. 1913), hilisema nimega Kersti Merilaas, kui ka ta noorem õde Liidia (s. 1916). Kuigi Kersti ema Anna Moorberg töötas sel ajal Peterburis, läks ta oma esiklast ilmale tooma Narva, kus elas ta vend oma perega. Mõne aja pärast sõitis vanaema koos väikse Eugeniaga Peterburi tagasi.
Perekonna Piibel oli mingil ajal jõudnud Narvast ühele Eesti saarele – küllap abiellumiste, kolimiste ja muude elumuutuste käigus. Sellelt saarelt ühe maja pööningult oli helistaja raamatu leidnudki ja võttis minuga ühendust, et küsida, kas olen raamatust huvitatud. Muidugi olin! Küsimusele, mis see maksab, sain vastuse "Ei midagi, tema õige koht on teie peres". Saime kokku ja võtsin suure rõõmuga väärtusliku kingituse vastu.
Kristina Pai
See on üks ammu alguse saanud lugu. Kunagi nõuka ajal olid paremad raamatud väga raskesti kättesaadavad, ehkki tiraažid olid palju suuremad kui praegu. (Hästi sai raamatuid kätte sellistes kohtades, kus elas palju venelasi, mu Mustvee tuttavad varustasid kõiki oma sõpru.) Minu venna klassiõde oli pärast kooli lõpetamist raamatupoodi müüjaks läinud ja nii meil see „Eesti maal” ka oma peresse soetada õnnestus. Siis aga tuli ühel Lõuna-Eesti sugulasel suur juubel ja mu Tallinna tädi tuli meile, et koos sinna minna. Tädi polnud sugugi rahul kingiga, mille mu isa oli teha plaaninud (ma ei mäleta, mis see oli) ja võttis riiulist selle raamatu, öeldes, et see on piisavalt väärikas kink. Ma olin tükk aega natuke nördinud ja muretsesin, et kas kingisaaja ikka armastas seda raamatut sama palju kui meie. Läks mööda vast paarkümmend aastat ja jutustasin seda lugu oma noortele kunstikoolis käivatele sõpradele – et „kuidas vanasti elati” või umbes nii. Möödus veel kümmekond aastat ja nad tõid selle raamatu mulle kingituseks – olid osta.ee-st „olematu raha eest” ostnud!
Kaja Kleimann
Meie maakooli tuli otse ülikoolist uus eesti keele õpetaja. Ta oli noor ja särav ja teistsugune (äkki praegu öeldaks, et ta mõtles kastist välja?) ja meeldis meile väga. Mulle meeldis eriti, et tal oli minuga sama eesnimi. Ma olen alles täitsa vanast peast aru saanud mõnedest tema mõjutustest oma kujunemisele. Igal juhul meeldis talle kinkida raamatuid. Eks me saime neid tähtsatel puhkudel ka kooli poolt, aga mõnikord, kui näiteks näärideks (siis polnud mingeid jõule!) või kevadpeoks näidendit tegime, kinkis ta kõigile osalejatele mingi ilusa pühendusega raamatu, need olid sellised õhemat sorti luule- või muinasjuturaamatud ja päris kindlasti ta enda valitud ja makstud. „Kalevipoeg” on aga ikka päris kopsakas teos ja selle sain kooli lõpetamisel. Ja loomulikult pole sinna miskit „Ülemaks kui hõbevara...” sisse kirjutatud.
Kaja Kleimann
Kohtusin Tartus ühe läti sõbra ja tema sõbrannaga. Sõber soovis Kirjandusmuuseumis natuke uurida midagi ja palus mul oma kaaslasele Tartut tutvustada. Hakkasin mõtlema, et kui ma ise olen võõrsil, kuhu tahan kindlasti minna. Raamatupoodi! Küsisin, kas ka külaline seda sooviks. Sain jaatava vastuse ja me läksime Ülikooli raamatukauplusesse. Tema suundus kohe ingliskeelsete raamatute osakonda, mina jäin hetkeks ringi vaatama. Korraga tundsin, kuidas keegi nagu sikutaks selja tagant. Pöörasin ümber. Seal oli suur avariiul ja kohe nägin seda raamatut - „Inimnäoline islam”. Autorid Jaanus Plaat, Tiit Pruuli ja Jaan Tätte. Mul pole muidu islamiga mingit lähedussuhet ja kindlasti ei ole see raamat, mida ostaksin, aga astusin siiski riiuli juurde, võtsin raamatu kätte ja nägin, et see oli alla hinnatud. Väga alla. Ma tean, mis tunne see on, ja kohe muutus ka suhe raamatusse. Avasin ta suvalisest kohast ja kirjutatud oli seal – Räägime lugusid. Jaan Tätte kirjutab, kuidas nad Tadžikistani mägedes küsisid ühelt mehelt – millega te siin mägedes tegelete, kui õues on miinus 30 kraadi ja kottpime. Vastati, et oleme perega koos ja räägime lugusid ja naerame... Otse mulle! Järgnes veel üks kontrolltest, ka see oli minu! Ostsin raamatu. Ja ülejäänud 2 tundi istusime külalisega kohvikus, vaatasime koos neid reisifotosid ja mina jutustasin lugusid. Aeg-ajalt külaline õhkas – oikuihea raamat!
Elame selle raamatuga koos tänase päevani.
Piret Päär
Sain Eno Raua „Anu ja Sipsiku” raamatu oma viiendaks sünnipäevaks. Alguses loeti seda mulle ette, hiljem lugesin ise. Samapalju kui lugu kõnetasid mind pildid. Tundsin, et olen Anuga samasugune - lühikesed pruunid juuksed, napp kleidike. Minulgi oli oma Sipsik - vanaema tehtud kaltsunukk. Tema nimi oli Liina.
Aeg läks ja Sipsiku lugusid on kuulnud mu lapsed ja nüüd juba lapselapsedki.
Küllike Lutsar
Aasta oli 1964. Käisin Otepää Keskkoolis. Kooli sõitsin maalt bussiga. Olin 6. klassi tüdruk ja sain mõnigi kord kaasa raha, et poest koju süüa osta. Küllap jäi minu rahakotti kopikaid, mida ema tagasi ei tahtnud. Need kuulusid mulle ja ma võisin selle raha omatahtsi ära kulutada. Otepääl oli korralik raamatukauplus, mille sage külaline ma olin, raamatuid vaadata oli põnev. Kodus oli raamatuid, aga päris oma raamatuid mul polnud. Igatahes juhtus nii, et "Metsauudised : lugusid, muinasjutte, olukirjeldusi, sõnumeid ja laste kirju kodumaa looduse raadiokalendrist "Metsaajaleht"" sai minu esimeseks endale ostetud raamatuks ning sellega oli pandud alus minu isiklikule raamatukogule!
Ädu Neemre
Meie peres on tähtsad jutud ja lood. Mõned neist on saanud ka raamatusse ning mõned on hoopis saanud alguse raamatust.
Minu vanaema Endla, kes on praegu 98-aastane, kogus Purdi Algkooli 5. klassi õpilasena 1939. aastal kohamuistendite kogumisvõistluse raames juttusid oma kodukohast Anna vallas. Talle rääkisid lugusid näiteks tema enda vanaema Maria ja teised kohalikud eakad siinpool ja sealpool Anna kirikut. Eredalt on tal meeles, et isa pani hobuse ette ning nad käisid lugusid kogumas ka veidi kaugemal olevates taludes, kus vahel kimbutasid neid ka kurjad külakoerad.
Tookord sai ta hea töö eest väärilise kingi – raamatu, mis kahjuks pole säilinud, aga säilinud on tema üleskirjutised Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis. Lisaks said osa tema kogutud lugusid vihikusse „Vanade aegade lood. Anna kihelkond“ (2004 ja 2014). Olen saanud vanaemalt piibli ja mõned teised vanad raamatud nö Pätsu ajast, eriti huvitav on Konstantin Pätsi omakäeline pühendus raamatus „Tartumaa malev“, Tartu 1935, kuid selle saamislugu on tal kahjuks juba unustuse hõlma vajunud.
Klaari Tamm
Käisin vist 3. klassis, kui oma väikesest maakoolist tulime suurde Tartu linna ekskursioonile. Kui juba ekskursioon ette võeti, käidi ikka mitmes kohas ning üks neist oli köitekoda. Kus see asus, ma ei mäleta, aga see, kuidas seal raamatuid köideti, avaldas muljet nii mulle kui mu emale.
Nii läksime hiljem köitekotta tagasi ning valmisid kaks köidet meie kodustest lasteraamatutest, uhked kuldsed kirjad raamatuselgadel.
"Saja rahva lood" on kogumik meil kodus olemas olnud selle sarja raamatutest. Kuna ma armastasin väga muinasjutte, siis see raamat sai mitmeid kordi läbi töötatud. Sageli lõin raamatu suvalisest kohast lahti või valisin lugemist piltide järgi.
Teise köite nimeks on "Lastejutud" ning sinna on kogutud 1950-1960ndate aastate lasteraamatuid, mis olid mu tädide ja isa lapsepõlvest pärit lood. Need raamatud meeldisid mulle eelkõige just illustratsioonide tõttu. Osa raamatutest olid ajas kaotanud kaaned ja mõned leheservad rebenenud. Vaatasin suure vaimustusega, kuidas köitekojas raamatuid oli parandatud, tugevate kaante vahele köidetud ning narmendavad leheservad sirgeks lõigatud.
Anu Amor-Narits
Olin siis vast ülikoolis neljandal kursusel, kui mul näkkas – sattusin õigel ajal õigesse kohta ja mul õnnestus osta praeguse Promenaadiviie kohal asunud „Teaduse” raamatupoest, kust me, võõrfiloloogid, ikka inglise- ja saksakeelseid raamatuid ostsime, James Joyce’i „Ulysses”. Pool kursust käis teost imetlemas ja lehitsemas, ent keegi ei söandanud lugema hakata, ma ise ka mitte. Küllap oligi vara veel. Üks julge siiski leidus: kursuseõde palus raamatu lugeda ja lubas, et toob tagasi, kui raamat läbi. Aga see oli eksamite kõrvalt siiski liiga suur ettevõtmine. Ülikooli lõpetamisel leppisime kokku, et ta võtab raamatu Võrumaale kaasa ja toob siis tagasi, kui on selle tõepoolest lõpuni läbi lugenud.
Kaheksa aasta pärast saime Tartus täienduskoolitusel kokku ja võrokene tõmbas rõõmsalt kotist välja kenade kaitsekaantega „Ulyssese”. Läks aega, mis läks, aga läbi ta selle luges. Ei osanud me keegi siis arvata, et see romaan kunagi täismahus eesti keelde jõuab, ehkki katkendeid oli siin-seal ilmunud. Ja nüüd on see tänu Paul-Eerik Rummole teoks saanud. Ära iial kaota lootust!
Tiina Tarik
2017. aastal oli minu sõber tööl trükimuuseumis, kus tema ülesanne oli raamatutel kaaned ära rebida ning sisu ja kaaned eraldi utiliseerimisele saata. Raamatuid toodi sinna raamatukogude kaupa. Üks neist oli õpetaja Vello Saage kodune raamatukogu, kõigil raamatutel eksliibrised sees.
Ma ei ole Saage õpilane, aga mul on hea meel, et sain endale mõned raamatud, mida Vello Saage ise on kasutanud: „Mongoli muinasjutte”, ilmunud 1957, Heljo Männi „Uues majas” Vive Tolli illustratsioonidega 1962. aastast ja Juhan Kunderi „Imeliku peegli”, 1953. aasta trükk Ott Kangilaski piltidega. Viimases on pühendus „Parimale massmängijale” malevanõukogu poolt – päris huvitav, kas Saage osales mõne pioneeride näitemängu massistseenis või hankis hoopis ise kasutatud raamatu.
Saatuse irooniana on Forseliuse kooli seinal bareljeef, kus on kujutatud Vello Saaget raamatutega.
Foto lubasin võtta oma blogist jalutuskaikajas.blogspot.com
Agnes Joala
Kolme aasta pärast, aastal 2028, täitub Tartu Õpetajate Seminaril 200 aastat. Minuni on jõudnud kooli saja-aastane minevik, Tartus 1929. aastal ilmunud Tartu Õpetajate Seminari vilistlaskogu väljaanne „Tartu Õpetajate Seminar 1828-1928”. Teose eeltöödega tehti algust 1924. aastal. Toimkond avaldas ajakirjanduses üleskutse endistele Tartu seminari kasvandikkudele. Raamatu valmimise ajaks oli minu vanaisa Karl Mets (sündinud 1906, surnud 1977) saanud kooli vilistlaseks. Tema õpinguteperiood Tartu Õpetajate Seminaris oli aastatel 1920-1925. Sellest ajast on säilinud ka Karl Metsa T.Õ.S. (Tartu Õpetajate Seminari) V klassi geomeetria ülesannete lahendamise vihik. Karl Mets töötas mitmes koolis õpetaja ja koolijuhatajana, nõukogude okupatsiooni alates saadeti ta 25+5 aastaks Siberisse. Ta vabanes küll juba peale Stalini surma, kuid ei saanud enam kunagi töötada õpetajana.
Sain alles sellest raamatust teada, et vanaisa läks pärast seminari lõpetamist õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Seni olin arvanud, et ta oli õppinud arstiteadust, sest Siberis vangilaagris olles aitas ta kaaslasi ravida, need teadmised oli ta omandanud hoopis iseseisvalt.
Nii nagu mulle perekonna pärimuse vaates, on käesoleval teosel positiivne tähtsus kogu eesti kooli ja hariduse seisukohalt. Loodan, et Tartu Õpetajate Seminari 200-ndaks juubeliks valmistutakse juba praegu, aastal 2025 – RAAMATUAASTAL.
Eve Uibopuu
Välimuse poolest silmatorkavad ja erilised
Tahan selle loo pealkirjaks panna „Võimu ja kirvega löödud raamat” - see on võetud Vabamu ühe 2018. aasta näituse nimest.
See purustatud „Eesti Vabadussõda 1918-1920” (1937) ilmus perekonna raamaturiiulisse kuskil 1990ndate keskel. Nagu eikuskilt. Riiulile panija oli kidakeelne ja lahkus siit ilmast 2011 koos raamatu leidmise ja peitmise saladusega.
Aga mis on Eesti ajaloos kõige ajuvabam tegevus, mida on tehtud kirvega? Kirves on suhteliselt universaalne tööriist, seega tundub ta sobilik igasuguste asjade lõhkumiseks, raiumiseks või ka kinnitagumiseks.
Kuid kirvega on pooleks raiutud ka raamatuid. Seda konkreetset raamatut ei olnud vist nii lihtne ristipidi pooleks lüüa, on toimetatud raamatu lõhkumisega seestpoolt, ilmselt silmad kinni, et kohutav ja ilmselgelt väljamõeldud Eesti ajalugu nõukogude inimese mõistust ei ähmastaks.
16. augustil 1940, mõni nädal pärast Eesti „vabatahtlikku” astumist Nõukogude Liidu koosseisu, loodi haridusministri Johannes Semperi korraldusega kümneliikmeline raamatute keelamise komisjon. Tuntumatest kirjanikest olid seal August Alle, August Jakobson, Jaan Rummo, Rudolf Sirge jt. Põlu alla sattunud kirjandus tuli raamatukogudest, koolidest ja poodidest eemaldada. Protsessi juhtis Olga Lauristin. 1941. aasta suvel algas kokku kogutud raamatute hävitamine ja ühes raamatuvastases aktsioonis võeti hävitusrelvana kasutusele ka kirves.
Esialgses viies nimekirjas oli kokku 1552 nimetust, sealhulgas ka 141 võõrkeelset ja 507 venekeelset teost. Teada on, et Lõuna-Eestis kuulus hävitamisele umbes 70 000 raamatut (need veetigi kokku ülikooli raamatukokku). Teist sama palju oli hävitatavaid raamatuid kirjastuste kesklaos. Nimekirjad keelatud kirjandusest, mis oleks võinud nõukogude inimese maailmapildile halvasti mõjuda, kehtisid 1988. aastani.
Täpsemalt saab keelamistest ja ajaloo hävitamisest lugeda Enno Tammeri koostatud raamatust “Punatsensuur: mälestustes, tegelikkuses, reeglites”, mis ilmus 2014. aastal.
Anu Laas
Raamaturiiulit koristades jäi mulle näppu pruunide kaantega “Maaviljeluse käsiraamat”, mille pealkirja lugedes tekkis lootus, et selle võib uuele ringile saata. Aga raamatut avades selgus, et nende kaante vahele oli mu laste isa vanaisa Volli Truverti hoolikas käsi köitnud hoopis Eesti Kirjanduse Seltsi kuukirjad - “Eesti kirjanduse” 1924. aasta 12 numbrit.
Miks vanaisa Volli kuukirjad nende kaante vahele köitnud oli, jääb selgusetuks. Võib-olla oli selle taga praktiline meel - vahest polnud ühest Saaremaa möldri pojast suuremat maaviljelejat või siis olid antud teoses olnud juhtnöörid niigi selged? Või üritas ta Maaviljeluse kaante vahel nõukogude ajal varjata esimese Eesti Vabariigi aegset kirjandust, mida ta pidas oluliseks ja kalliks, kes teab. Igatahes on selge, et vanavanaisa Volli pärandiks pole ainuüksi kohev juuksepahmakas mu poja peas, pärandunud on ka üksjagu aateid ja väärtusi.
Liina Leemet
See oli mu ema lapsepõlve lemmik pildiraamat. Kuigi vanaema töötas raamatupoes, polnud nii huvitavate piltidega raamatuid lihtsalt saada. Kui ema lapsena oma vanavanematel külas käis, otsis ta selle alati riiulist välja. Ta imestas, et võis seda täitsa ise ilma kinnasteta sirvida. Küllap see tundus haruldane ja väärtuslik ning siis veel salapärane tõik, et selle köitis kokku vanavanaisa ise.
Kultuur on alati vaeslapse rollis, rääkimata rasketest aegadest. Kui tuleb mõelda elulisemate asjade peale - kuidas arveid maksa ja toit lauale saada, siis tundub loomulikult kultuur teisejärguline. Esimene asi mida kärpida, kui poliitiku ees laual on riigieelarve. Mis siis veel rääkida Leningradi blokaadist. See ehk ei olegi kõige hullem kõigest, mida inimesed pidid nendes tingimustes ellujäämise nimel tegema, aga selleks et mitte surnuks külmuda visati ahju ohtralt raamatuid. Küllap nad ka sõid neid.
Minu vaarisal oli neli klassi haridust ja vaevalt ta kõike, mis entsüklopeediates tallel üldse sügavamalt mõistis. Ta rebis neist välja ainult illustratsioonid, pildikesed - selle osa, mida tema väärtuslikuks pidas. Võin vaid oletada, aga äkki pakkusid need pääseteed teistesse eksootilistesse paikadesse, eemale sellest rutiinsest näljast, külmast, surmast. Pildikesi kogudes päästis ta ühest lähiajaloo kõige raskemast olukorrast väikese osa kultuuri.
Ma ei tea, mis rahvusest ta oli. Ta ei rääkinud ei sellest, ega sõjast kunagi. Ta ütles lihtsalt, et venelane ta ei ole. Kogu tema suguvõsa oli saadetud Uurali taha, kui ta alles laps oli. Oma vendadest-õdedest kohtas ta pärast sõda ainult ühte õde.
Ilmselt ei saa iial teada, kas mu vaarisa oli kasakas, poolakas, ukrainlane või on tema rahvas üks neid hääbunud rahvaid, kelle keel veel vaid mõne viimase entusiastist kandja näol säilinud on.
See paneb mõtlema, mis on meie jaoks see kõige olulisem. Mida üks väike rahvas peaks hoidma, kui ajad on rasked, olles üleilmastumise ja imperialistlike ambitsioonide piiramisrõngas.
Sander Kaasik
Aastate eest sattus minu kätte üks kummaline raamat, mil pealkirjaks „Das alte Nürnberg“ (Illustrierte Ausgabe Drittes Reich 1936, autor dr. Helmut Weigel). Kummaliseks tegi raamatu selles olev suur auk.
Kuidas see auk tekkinud oli? Näha on, et esikaanel on plekk – ilmselt midagi magusat. Ja sellest on ennast keegi närilistest, tõenäoliselt rott, läbi närinud. Nii nagu Nürnbergi linn sai sõjas suuri kahjustusi, samuti leidis ka vanast Nürnbergist rääkiv raamat oma otsa. Olen sageli näidanud raamatut üliõpilastele ja praktikantidele – näete, mis võib juhtuda, kui kogemata midagi magusat raamatu peale läheb.
Kristina Pai
Pühendusi
Raamatukoguinimesena olen juba viiskümmend aastat kohtumistel kirjanikega nende raamatutesse autogramme võtnud. Eredalt on meeles maailmakuulsa kirjaniku ja TÜ audoktori Umberto Eco 2009. aasta mais Prima Vista avamisel toimunud loeng.
Kuulasin ja jälgisin loengut ekraanilt fuajees aknalaual istudes koos luuletaja Mathuraga, käes äsjasoetatud raamat “Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades”. Olin kiire ja jõudsin konverentsisaali lavale autogrammide jagamise ajaks teisena. See päev ei unune!
Teist korda kiire jälle samas kohas 2022. aasta mais, kui Prima Vista külaline oli Alexander Genis. 2016. aastal ilmunud raamatu “Lugemistunnid” võtsin kaasa koduraamatukogust.
Autogrammi saamise hetke oli keegi jäädvustanud.
Ühe erilise autogrammi sain aga 2002.a. Pariisis Eiffeli torni juures kohtumisel keeleteadlase ja esseisti Fanny de Siversiga. Teades, et turismireisil on temaga kohtumine, võtsin Sonda raamatukogust (töötasin sel ajal seal) kaasa autogrammi saamiseks „„Loomingu” raamatukogus” ilmunud teose “Mateeriasse kootud palve”.
See hetk kohtumiselt on samuti eredalt meelde jäänud, raamat autogrammiga on minu endises raamatukogus Sondas ja kui küsisime sellest fotot, saadeti näituse jaoks raamat kohale.
Anne Valdru
* Vanaisa August Sanga raamatukogu oli tähistatud eksliibrisega. Seal on ka üks varem Tuglasele kuulunud raamat E.A. Saarimaa „Kielen ja tyylin alata” (võimalik, et kingitus).
* Kersti Merilaas „Veskilaul” Tallinn 1959. Vanaemalt lapselastele Peedule ja Tinnule. Tore, et luuletajad-tõlkijad Sang ja Merilaas on kaudselt mõjutanud meid vend Petriga õppima filoloogiat ja töötama raamatukogus.
* Bernard Kangro "Sinised mesilased". Bernard Kangro oli Sanga-Merilaasi sõber ja tema pühendustega raamatuid on peres mitmeid (ta kirjutas pühendusi pea kõigile, seega need ei ole kuigi erilised). Kuid oluline on siinjuures üks lugu. Nimelt sõja ajal oli sõpradel omavaheline kokkulepe – kui Sangaga või Merilaasiga midagi peaks juhtuma, siis vanem tütar Liina (hilisem kunstnik Liina Pihlak) jääb vanaema Anna kasvatada, aga et ta mõlemat last ei pruugi jaksata üles kasvatada, siis noorem tütar Maarja (hilisem arst Maarja Panov) saab Kangrote lapseks.
Kristina Pai
Lugemiselamused
Wilhelm Buschi “Das dicke Busch-Buch” on seotud minu lapsepõlvega. Ma võisin olla nii kuue- või seitsmeaastane, kui ema luges mulle õhtul saksa keeles ette Maxi ja Moritza lugusid. Seal raamatus oli palju pilte ja need lood olid päris jubedad. Eriti kartsin ma seda lugu, kus Max ja Moritz tegid möldrile koerustükki, kus nad salaja viljakotid noaga katki lõikasid ja mölder oma viljakotte tassides märkas, et kott jääb kandes aina kergemaks. Max ja Moritz peitsid end möldri eest viljahunnikusse ära, kuid ikkagi leidis mölder nad üles. Kättemaksuks vembu eest pani mölder poisid kotti ja viskas veskisse, kust nad siis teradena välja tulid ja pardid nad nahka pistsid.
Selle raamatu kinkisid minu emale idasakslased, kellega neil olid töö kaudu sõprus- sidemed. Raamatu juures olid ka kaks Maxi ja Moritza väikest nukku, millega ma tihti mängisin.
Kes teab, võib-olla on see raamat mind mõjutanud huvi tundma saksa keele ja Saksamaa vastu. Side Saksamaa ja saksa keelega on mind saatnud kogu teadliku elu. Olen oma elust 14 aastat elanud Saksamaal ja meie pere on kakskeelne, kodus räägime saksa ja eesti keelt.
Triin England
Nüüd lugu minust, mu lapsest ja raamatust „Suur Tõll“. Lapsepõlvest mäletan, kui hirmus tundus Jüri Arraku joonistatud Tõll. Eriti hirmutav tundus liikuv pilt (joonisfilm „Suur Tõll“, 1980), kus vaenlase päid ja verd lendas ikka korralikult. Kuna nõukogude ajal polnud eriti valida, mida televiisorist vaadata, siis mõnikord ikka sattusin selle peale.
Kui ma juba ise lapsevanem olin, ilmus 2014. aastal Andrus Kivirähki sulest (meil nüüd tema autogrammiga raamat) ning endiselt Jüri Arraku illustratsioonidega raamat „Suur Tõll“. Eks huvi oli suur, et seda teost võrrelda oma lapsepõlve mälestusega. Jutustasin oma sõnadega seda lugu ka oma 2,5-aastasele tütrele, kellele jäi meelde ainult üks sõnum, et kui on jama majas, siis tuleb Tõll appi. Nii juhtus hiljem nii mõnikordki, et laps hõikas mure korral Suurt Tõllu appi ning mina pidin aeg-ajalt ikka seda minu jaoks lapsepõlves kohutavana tundunud lugu talle uuesti rääkima.
Klaari Tamm
Meie esimene laps hakkas 4-aastaselt tundma suurt huvi tähtede ja lugemise vastu. Otsustasime, et ju siis ongi aeg laps lugema õpetada. Noorte vanematena olime millegipärast veendunud, et last saab lugema õpetada ainult trükitähtedega, aga ainus trükitähtedega lasteraamat oli meil valgevene kirjaniku Jakub Kolase „Kits sarapikus”. Nii me siis lugesime seda nende lõputute kordustega „pole kitse olemas, kitse koju tulemas”.
Lugema poeg õppis, aga ta ütleb praegugi, 40 aastat hiljem, et see on maailma kõige õudsem raamat ja seda ka Jaan Tammsaare piltide pärast.
Tegemist on ahelmuinasjutuga ja tegelikult kits lõpuks ikkagi tuleb koju!
Agnes Joala
Raamatuid, mida mulle ja mu vennale koolieelsel ajal ette loeti, samuti nagu ka neid, mida oma lastele lugesin, oli muidugi kordades rohkem, kuid need kolm on jõudnud minu lapsepõlvest minu laste lapsepõlve ja võib loota, et jõuavad ka minu laste laste lapsepõlve.
„Karupoeg Puhh“
Mingit konkreetset peatükki sellest raamatust ette loetuna ei mäleta, küll aga seda, et õhtujuttu lugesid ema ja isa meile kordamööda. Pean tunnistama, et mulle meeldis rohkem, kui lugejaks oli ema, teda oli lihtsam kuulata. Puhh oli väga rahulikus tempos kirjutatud raamat, mida kuulates tuli uni üsna kiiresti (eriti mu vennale). Isa lugemiste ajast mäletan selle raamatuga seoses sooja tekki, isa kärisevat häält ja mõnusat rahulikku unne suikumist, ema lugemisest aga neid viisijuppe, mida ta Puhhi luuletustele juurde mõtles ja mida siis täiesti teistel hetkedel koos laulsime.
Oma vanemale pojale lugesin ma seda raamatut ette järjest terve aasta. Sellised need kaheaastased on – kui neile miski meeldima hakkab, siis tuleb seda lugeda aina uuesti ja uuesti ja uuesti. Naljakas on see, et kuigi ma sain terve aasta otsa lugeda õhtuti ainult ühte raamatut, ei muutunud see sugugi tüütuks, vastupidi! Nooremal pojal Puhhi vastu nii suurt armastust ei olnud kui vennal, mis tähendas, et saime ka teisi raamatuid lugeda, aga kuulas huviga siiski.
Ka „Kõnelused tiigriga“ raamat on mulle lapsepõlvest meelde jäänud ning kui mulle oma lapsed sündisid, meie pere raamaturiiulisse oma koha leidnud. Seda luges mulle ette kunagi mu kõige vanem õde, kui ma ise parasjagu palavikuga voodis olin. Muidu oli toas pime, aga köögi ukse vahelt paistis valgustriip. Selles valgustriibus mu õde lugeski, mina aga püsisin voodis teki all ja katsusin terveks saada. (Jube tüütu ja kurb oli üksinda palavikuga voodis pikutada.) Meelde on jäänud just see lugu, kus Tiiger läheb vanni, kuid istub seal nii kaua, et triibud kuluvad maha ja siis peab Ann talle uued triibud joonistama. Mu laste lemmikuks oli aga tee ehitamise lugu. Kuidas tee-ehitajad pidid pidevalt mingite takistuste tõttu tee käänuliseks ehitama ja sugugi mitte sirgeks, nagu esialgne plaan ette nägi. Selline natuke teistmoodi lasteraamat ja just selle pärast see mulle meeldiski (ja meeldib siiamaani). Kuigi mu lapsed seda nii palavalt ei armastanud ja on praeguseks juba üsna suured, püsib ka see raamat kindlalt meie raamaturiiulis ja ootab järgmisi kuulajaid/lugejaid.
Välja toodud kolmest on „Seitsmepäine haldjas” vaieldamatu lemmik, eriline nii minu kui minu laste jaoks, täis muhedat huumorit ja kohati veidi absurdseid jutte. Tempo on kiire ja seetõttu ka hoopis vähem uinutav kui Puhh.
See raamat on minu enda jaoks eriline ka seetõttu, et pöördusin nende juttude juurde tagasi siis, kui olin nii 15- või 16-aastane. Teismelisena jättis väga sügava mulje jutt „Tüdruk, kes kõiki armastas“, ülejäänud lood olid lihtsalt naljakad või armsad või kohati veidrad ja arusaamatud või seda kõike korraga (näiteks lugu „Kes kolmel koival kolgerdab“). Kõige lõbusamad neist, mis nii mind kui mu poegi on ikka naerma ajanud, on „Mis sa hüppad, külm?“ ja „Valelik hiir“.
Kui mul oli lastele vaja lugeda midagi kiiret (sest kell oli palju, aga unejututa ju ei saa) ja lõbusat, siis „Seitsmepäine haldjas“ oli alati see, mis pihku jäi. Alati nauditav hea une tooja.
Nii on see raamat käinud minuga koos. Alustades varajasest lapsepõlvest, kui seda mulle ette loeti; aidanud läbi keerukate teismeaastate, kui selle enda jaoks uuesti avastasin, ning saatnud mind lapsevanema teel, kui seda oma lastele ette lugesin. Kuigi raamat on väikese formaadiga ja valget värvi, leian ta meie valgest raamaturiiulist kas või une pealt üles.
Maria Reile
Autor, kelle raamatuid haaran, on psühholoog, aiandusteadlane ja kirjanik Toivo Niiberg. Raamat "Suhtlemise kuldreeglid: tunnusta, naerata ja kehtesta" õnnestus soetada raamatumüügist. Tõeline psühholoogia kuldraamat. Töötasin põhjalikult läbi, tegin kaustikusse märkmeid. Õige raamat jõudis minuni just õigel hetkel. Meeleolu vajas poputamist-upitamist.
"Ela ja küsi" kingiti jõuludeks. Mu huvi psühholoogia vastu on perele ja sõpradele hästi teada. Olin väga rõõmus, kui kingikotist selle raamatu leidsin. Lugesin õhinal läbi. Olin vaimustuses loetust. Nii vahvad muhedad mõtteterad on kirja pandud.
Inimpsüühika on üks peen kunst. On üks elutõde: ei saa muuta ilma ega inimesi, vaid enda suhtumist ümbritsevasse. Need eneseabi raamatud on olnud suureks abiks. Õpetanud, kuidas käituda keerulises olukorras, toime tulla stressiga ning vältida läbipõlemist.
Sirje Suun
Olin siis vast 13-aastane, kui selle raamatu kätte sain. Istusin raamatukogus kabinetinurgas diivanil ja lugesin ema oodates. Lugemist saatis pidev itsitamine, mis paisus valjuks lõkerdamiseks just sel hetkel, kui ema astus tuppa koos ühe vanema mehega. Ema reageeris nii nagu emad ikka, kui laps end avalikus kohas sündmatult ülal peab: „Keela rõõmu ja võta vaiksemaks!” Härrasmees ta kõrval aga ütles rahulikult, et kui lapsele miski meeldib, eriti raamat, siis las ta väljendab oma meeleolu vabalt ja et tore on, kui raamat nii palju lusti pakub. Hiljem sain teada, et see oli legendaarne kirjandusõpetaja Vello Saage. Raamat, mis säärase reaktsiooni esile kutsus, oli Gerald Durrelli „Minu pere ja muud loomad”.
Miks ma valisin selle teose, mitte näiteks „Kevade”, mille abil lugema õppisin? Esiteks oli see tõesti üks ütlemata elurõõmus, hariv ja sisukas raamat, mida maksab praegugi aeg-ajalt üle lugeda, kui tuju langema kipub. Ja teiseks sain vast esmakordselt aru, kui tähtis on hea tõlge – mitte lihtsalt adekvaatne, vaid originaali tooni tabav, stiili järgiv ning loominguline nii sõnavaras kui näiteks nimevastetes. Mõistsin, et Punks, Kööts ja Parlarakad on kellegi mõtte vili nagu ka killud, mis meie peres käibele jäidki („Keel, kallis, mis keel see on,” kõlas Tarikute kodus alatihti). Need oivalised tõlkijad olid Piret ja Rein Saluri. Olgu nad südamest tänatud!
Tiina Tarik
Olin 6-aastane, kui mu isa, Väino Karo, mängis Vanemuise teatris Evald Aava ooperis „Vikerlased“ Ülot. Vaatasin esmakordselt etendust teatri loožist. Tol ajal ma ei mõistnud, et see on kuidagi parem koht, oleksin tahtnud olla saalis koos teiste vaatajatega. Mäletan, kuidas loo põnevus mind kaasa haaras, etendus oli ilus ja kostüümid tegid loo nii ehtsaks. Ülo ja Juta duett oli tuttav juba ammu, Vanemuise etenduse alguse kutsungist. Korraga tuli etenduse lõpp. Ja Ülo suri. Minu jaoks ei olnud see, keda laval tuleriidal põletati, mitte Ülo, vaid minu isa. Olin ehmunud ja kurb, kuigi varsti tuli ju kummardamise aeg ja isa oli jälle seal püsti seismas. Kui oma segaduses tundeid vanematega jagasin, siis sain järgmisel etendusel erakordse võimaluse vaadata etendust lava kõrvalt. Nägin nii seda, kuidas esinejad õiget hetke lavale astumiseks ootasid, kuidas mu isa tuleriidale viskus, kui ka seda, millest see tegelikult tehtud oli.
Kõiki neid mälestusi aitas mul taas elustada Imbi Kulli raamat „Valimik ooperisüžeesid“. Samast raamatust leidsin veel mitmed etendused, kus isal omal ajal oluline roll oli. Nii leidsin siit Giuseppe Verdi „Rigoletto“, kus ta oli Hertsog, ja Gustav Ernesaksa „Tormide ranna“, kus isa mängis Leemetit. Samuti tuletasin taas meelde Almaviva Rossini „Sevilla habemeajajas“ ja Basilio Mozarti „Figaro pulma“ etendusest.
„Vikerlased“ jäid aga ikka mind ühe eredama teatrimälestusena saatma.
Liina Raju
Enda tegevusalaga seotud raamatud ja lood
Olin 2003. aastaks juba mõne raamatu tõlkinud ja mõtlesin parajasti, et nüüd võiks vahelduseks ette võtta mingi muu žanri, näiteks midagi humoorikat. Nagu tellitult tuli just siis külla hää sõber ülikooli raamatukogust, Kristina Pai nimeks, näpu vahel üks üpris kirju kaanega raamat. Et kas ma ei tahaks seda tõlkida, sihuke mõnusalt jabur asi, järjed ka teisel. Olla pakkunud kursusekaaslasele, aga tollel tööd üle pea, liiatigi ta eriti ilukirjanduse tõlkimisega ei tegelnud. Kohmasin, et eks ma kodus vaatan (õunte pealt, teadagi), mõtlen natuke, kas jõud käib üle, ja muud säärast ebamäärast.
Vaatasin siis kodus seda ulmekat ja hakkasin otsast lappama. Juba varsti tabasin end ingliskeelsetele naljadele mõttes vasteid otsimas. Kümmekond lehekülge hiljem mõtlesin, et sõna, millega tegelast nüüd õnnistati, peab raudkindlalt olema "mudamölakas", ja otsustasin, et selle ma võtan. Nii jõudiski Robert Asprini raamat "Jälle üks mõnus müüt" eesti keelde. Hiljem järgnes veel viis osa, kokku kolmes köites. Kristinale olen mõnusalt jabura töö eest siiani tänulik.
Tiina Tarik
Üks raamat, kaks lugu. 2003. aastal töötasin Tartu Ülikooli raamatukogus ja sel ajal olid veel niisugused asjad nagu suitsuruumid. Ühel päeval seletasin kaaspatustajatele, kelle hulgas ka paar võõrast nägu, KUI head raamatut ma just lugenud olin, ja et ikka väga naljakas ja maru hästi tõlgitud. Selle peale ütles Kristina (seesama Pai), et ütelgu ma seda otse tõlkijale, kes istub mu vastas (kuigi ei suitseta). Juba järgmisel aastal said meist kolleegid Tartu Linnaraamatukogus.
Kaja Kleimann
Euroopa teadusraamatukogud on ühinenud LIBERi nimelisse ühendusse. Selle liikmed saavad igal suvel kokku, et pidada konverentsi. Olen käinud neil kokkusaamistel üle 20 korra ja ise ka ühe Tartus korraldanud – osalejaid on mitusada ja päevad täis põnevaid ettekandeid ja kohtumisi. LIBERilt olen leidnud mitmeid sõpru. Ühel aastal moodustasime naljatamisi nn Ümarlaua sõpruskonna (ITC - International Table Committee), sest püüdsime konverentsi ajal alati koos einestada. Meie sõpruskonnas on endised teadusraamatukogude juhid Hollandist, Taanist, Maltalt, Türgist, Soomest, Leedust ja Saksamaalt – kokku 12 inimest. Ka peale seda, kui mitmed sõbrad on pensionile jäänud, kohtume igal aastal kolmeks päevaks mõnes Euroopa paigas.
Kuid lisaks kohtumisele oleme koos teinud ka kaks raamatut. Esimene - „The Book on Sands“ – kogus kokku lood meile olulistest kohtadest (loo saatsime ära koos ampulliga, mis sisaldas sellest kohast kogutud pinnast – sellest ka pealkiri). Lisaks andsime lühiülevaate ka oma keelest (kõik lood olid nii oma emakeeles kui ka inglise keeles). Teine raamat - „Librarians' Collections“ - rääkis meie kodustest kogudest. Tore, kui erialane kontakt on arenenud pikaajaliseks sõpruseks (hetkel oleme valimas selle aasta kohtumispaika).
Kristina Pai
2017. a detsembris olin endale just ostnud Jaak Juske värskeltilmunud raamatu „Sada põnevat lugu Eesti Vabariigist”. Sada lugu, iga aasta kohta üks.
Tegin kohvi, istusin laua taha, tundsin juba ette naudingut. Raamatut sirvides vaatasin algul üle sõjajärgsed aastad, mis mind kõige enam huvitasid.
1958. aasta tekst tuli kuidagi tuttav ette, algul oli mul hea meel, et Jaak Juske kirjutab lastehalvatusest samamoodi, nagu mina olen selle kulgemisest aru saanud ... kuid kuidagi liiga täpselt samamoodi oli.
Kontrollisin üle ja oligi nii - Jaak Juske oli kaaperdanud minu blogipostituse, ta oli minu blogist jalutuskaikajas.blogspot.com võtnud sama aasta 9. märtsi postituse ning lihtsalt pannud oma raamatusse. Ei mingeid vihjeid ega viiteid.
Kordustrükis on Facebooki ja meedia survel 1958.a leheküljele väike lisandus sisse toodud.
Ja kõik.
Agnes Joala
Daniel Kehlmanni romaan „Maailma mõõtmine” („Die Vermessung der Welt“, 2005; tõlge eesti keelde kirjastus Atlex, 2008, tlk Kristel Kaljund) on romaan kahest saksa valgustusajastu teadlasest, suurest matemaatikust Carl Friedrich Gaussist ja loodusteadlasest Alexander von Humboldtist. 18. sajandi lõpul asusid need kaks noort sakslast maailma mõõtma, tehes seda erineval moel – üks mööda maailma ringi rännates ja teine koduses Göttingenis.
Kehlmann kujutab vaimukalt kahe geeniuse elu. Tema tekst on lakooniline, humoorikas, satiiriline, mänglev. Just nende omaduste tõttu eristus "Maailma mõõtmine" märgatavalt tavapärasest saksa kirjandusest. Igal juhul sai noorest Kehlmannist (tollal 31-aastane) hoobilt kõige tuntum ja hinnatum saksa kirjanik kogu maailmas. Mulle tundub, et ka praegu, 20 aastat hiljem pole keegi teda suutnud „troonilt tõugata“.
Olin romaanist suures vaimustuses, kirjutasin raamatukogu lugemissoovituste blogisse sellest tutvustuse ja sain seeläbi tuttavaks kirjastajaga, kes hiljem eestikeelse tõlke välja andis. Muuseas, oleme head sõbrad tänaseni.
Just „Maailma mõõtmise“ tõttu otsustasin 2009. aastal hakata kirjandusfestivalile Prima Vista kutsuma saksa keeles kirjutavaid autoreid. Mõtlesin, et väga uhke oleks saada Tartusse Daniel Kehlmann, saksa kirjanduse kõige kuumem nimi! Kahjuks see unistus ei täitunud – ta oli juba liiga kuulus ja liiga palju reisinud ning tõenäoliselt oli Eesti tema jaoks ka liiga väike. Oleme koos Goethe Instituudiga kutset korranud hiljemgi, aga minu teada ei ole Kehlmann tänaseni kordagi Baltikumis esinenud. Hoolimata ebaõnnest küllakutsega soovitasin kirjastusele Hea Lugu ka tema järgmist ajaloolist romaani „Tyll“.
Kirjanikke Prima Vistale kutsuma hakkasin ma ikkagi. Aastatel 2010 – 2024 olen festivalil autoriõhtuid korraldanud rohkem kui kahekümnele saksa ja Austria kirjanikule.
Linda Jahilo
Õrnahingelisest, mitme kirjandusauhinnaga pärjatud – romaan „Panischer Frühling“ (2014) viis ta Saksa Raamatuauhinna 2014 shortlist’i – ja isepäisest, keeleliselt andekast inimesest saksakeelsest Šveitsi kirjanikust Gertrud Leuteneggerist (s1948) sai minu esimene kirjanduslik ja hingeline saatja. Me oleme nüüd sõpradena juba 45 aastat teineteisele olemas.
1980. alguses alustasin Leipzigi Ülikoolis riigieksamite kõrval diplomitöö kirjutamisega Gertrudi esimestest romaanidest „Vorabend“ (1975; Eelõhtu) ja „Ninive“ (1977), mis toona polnud muide isegi veel Deutsche Bücherei’sse jõudnud. Raamatud hankisin tuttavate kaudu Lääne-Berliinist. Paar kuud hiljem sai alguse meie kirjavahetus.
Mul on siiani meeles, kuidas ma kord tormasin ühikast välja tuisu kätte otsimaks lähenemisvõimalusi mingile probleemile „Eelõhtus“. Ma ei mäleta, kui kaua ma seal õhtupimeduses keset lumehelveste tantsu meie vahetus läheduses asuva Deutsche Bücherei ümbruses ja oma mõtetes ringi ekslesin, kuid see eriline tunne, võib-olla ka ahastuse ja abituse tunne, pole täiesti ununenud. Mingi niidiotsa ma toona vist ikkagi kätte sain.
Meie esimene kohtumine Gertrudiga toimus 1994. aasta suvel Ticino külakeses Rovios itaaliakeelses Šveitsis. Sõit postiautoga mööda kurvilist teed oli omaette elamus. Ja muidugi esimesed maitseelamused tillukestest tigudest valmistatud roast! Mõtlesin, et ei lähegi alla. Kuid polnudki nii hirmus. Vastupidi.
Teist korda viis elu meid kokku 2002. aasta 28. juunil Zürichis, kuhu Gertrud oli elu keerdkäikude sunnil pidanud tütrega kolima.
Tema häält kuulsin viimati ligi paarikümne aasta eest, minu elu pöördelisel 2006. aastal, telefonis. Viimati sain kirja alles jaanuari lõpus!
Eve Pormeister
Oma teise kirjandusliku ja hingelise saatja, Šveitsi proosa- ja näite-kirjaniku, poeedi ja maalija, bendediktiini ja müstiku Silja Walteriga (23.04.1919, Olten–31.01.2011, Fahri klooster; kloostris õde Maria Hedwig; kodanikunimega Cécile Walter) viis meid 1980. aastate alguses kokku Gertrud Leutenegger.
Unustamatuks kujunes minu jaoks 1994. aasta kevad, mil mul õnnestus tänu Balti Informatsioonikeskuse (Winterthur/Šveits) stipendiumile esimest korda lennata Šveitsi ja pärast aastaid kestnud kirjavahetust külastada 26. aprillil veidi enne minu saabumist oma 75. sünnipäeva tähistanud Silja Walterit, kes elas alates 1948. aastast Zürichi lähedal asuvas Fahri kloostris.
Hoolimata aasta varem alanud sabatiaastast võttis väga elav, fantaasiarikas ja õrn naine mind soojalt vastu ja pühendas mulle peaaegu neli tundi. Mäletan, et olime juba mõnda aega rääkinud, kui juhtus midagi makilindiga. See parandatud, alustasime otsast peale. Meie vestlus on ilmunud kaks korda, viimati minu 2010. aastal Berliinis ilmunud raamatus „Grenzgängerinnen. Gertrud Leutenegger und die schreibende Nonne Silja Walter aus der Schweiz“.
Silja Walteri häält, tema telefoni-häält, kuulsin veel kord 2002. aasta suvel, kui viibisin Vierwaldstättesree ääres Šveitsis.
Meie suhe aga ei raugenud kuni tema elu lõpuni.
Eve Pormeister
Šarmantse Šveitsi autori Peter Stammiga (s 1963) tutvusin esmalt 2002. aasta suvel Bernis elava skandinavisti Katharina Kienholzi kaudu, kes juhatas mind sütitavalt tema romaanideni „Die ungefähre Landschaft“ (2001) ja „Agnes“ (1998; e k 2010 Krista Räni tõlkes).
Kui 2004. aastal ilmus Krista Räni tõlkes ja minu järelsõnaga „Hajusad maastikud“, kohtusime juba isiklikult Eestis.
Kuna Šveitsi Kultuurifondilt Pro Helvetialt kirjanikule antud toetus nägi ette kolm loengut, viis esinemisturnee meid Tartust bussiga edasi Pärnusse ja sealt minu pere autoga Tallinna Rahvusraamatukokku.
Iseäranis elavalt on mällu sööbinud pildike Pärnu-Tallinna teekonnast, mis oleks võinud kujuneda täitsa tavapäraseks kõigi vajalike peatustega sõiduks, kui me poleks kirjaniku, aga samuti rooli taga istunud mehe õnnetuseks sattunud väga tugevasse, peaaegu pimestavasse paduvihma. Asi oli nimelt selles, et Peter Stamm osutus ahelsuitsetajaks. Ma vist ei suuda õieti ette kujutadagi, kui piinarikas võis olla see teekond kirjaniku jaoks. Vastu ta aga pidas!
Meie viimane silmast-silma kohtumine leidis aset 2008. aasta mais Solothurni 30. kirjanduspäevadel.
Viimane kontakt ulatub tagasi aastasse 2018, mil ma õnnitlesin Peter Stammi Šveitsi raamatuauhinna (Schweizer Buchpreis) 2018 puhul, mis omistati talle romaani „Die sanfte Gleichgültigkeit der Welt“ eest, ja ta tänas mind nii:
liebe eve pormeister Essen/Ruhrgebiet, 21. November 2018
eine stimme aus der vergangenheit, wie schön. danke für die glückwünsche. und, ja, uns ist es gut ergangen, bis auf eine böse nachbarschaftsgeschichte, die sich aber vor einem monat – dank einem umzug – friedlich gelöst hat. ansonsten schreibe ich einfach immer weiter, so lange ich kann und freude daran habe.
herzliche grüsse nach estland aus essen im ruhrgebiet
peter stamm
Eve Pormeister