Välismaised kirjandusauhinnad
T.S. Elioti luuleauhind
T. S. Elioti luuleauhind on üks maailma ihaldatuim luuleauhind, mida antakse Luuleraamatu Ühingu (Poetry Book Society) poolt parimale uuele inglisekeelsele luulekogule, mis on antud aastal avaldatud Ühendkuningriigis või Iiri Vabariigis. Esimest korda anti auhind välja 1993.a. oma asutajapoeedi T. S. Elioti auks, tähistamaks Luuleraamatu Ühingu 40.aastapäeva. Auhinna asutamisest saati on auhinnaraha välja pannud Elioti lesk, proua Valerie Eliot, ning pikka aega oli preemia suuruseks £15,000, kusjuures ka kõik lühinimekirja jõudnud said £1,000. Sel aastal, tähistamaks T.S. Elioti 50.surma-aastapäeva 4.veebr. 2015, suurendati auhinnafondi veelgi ning siitpeale saab võitja £20,000 ning kõik finalistid £1,500, mis teeb sellest Ühendkuningriigi kõige suurema auhinnafondiga luulevõistluse.
Ühing valib kord kvartalis luulekogu, mille jagab oma liikmetele. Need neli teost koos kuue muu luulekoguga moodustavadki iga-aastase lühinimekirja. Õhtul enne auhinna väljakuulutamist toimub luule avalik ettelugemine kandideerivate autorite poolt. 2011.aastal osales sellel sündmusel 2000 inimest. Auhinna üle otsustab hinnatud luuletajatest koosnev žürii ning võitja kuulutatakse välja jaanuari alguses.
Laureaadid:
2022 Anthony Joseph "Sonnets for Albert"
2021 Joelle Taylor "C+nto & Othered Poems"
2020 Bhanu Kapil "How to Wash a Heart"
2019 Roger Robinson "A Portable Paradise"
2018 Hannah Sullivan "Three Poems"
2017 Ocean Vuong "Night Sky with Exit Wounds"
2016 Jacob Polley "Jackself"
2015 Sarah Howe „Loop of Jade”
2014 David Harsent „Fire Songs”
2013 Sinead Morrissey „Parallax”
2012 Sharon Old's „Stag's Leap”
2011 John Burnside „Black Cat Bone”
2010 Derek Walcott "White Egrets"
2009. a. võitis oma debüütkoguga „The Water Table” auhinna Philip Gross (s. 1952), kes on eestlasest sõjapagulase Juhan Grossi poeg. Philip Gross töötab Lõuna-Walesi Ülikoolis loova kirjutamise õppejõuna.
Miguel de Cervantese auhind
Miguel de Cervantese nimeline auhind on üks prestiižsemaid hispaaniakeelse kultuuriruumi auhindu. Auhind loodi 1976. aastal ning sellega tunnustatakse igal aastal üht hispaania keeles kirjutavat kirjanikku elutöö eest. Auhind on justkui hispaaniakeelse maailma Nobel, kuna hõlmab autoreid kõikidest hispaaniakeelsetest riikidest ning arvestab kogu autori loomingut. Auhind on nimetatud Miguel de Cervantese, "Don Quixote" autori auks.
Kandidaate nimetab Hispaaniakeelsete Akadeemiate Assotsiatsioon ning auhind finantseerib Hispaani kultuuriministeerium. Võitja saab 125 000 eurot, mis teeb selle rahaliselt üheks suurimaks auhinnaks maailmas.
Kaks Cervantese auhinna võitjat, Octavio Paz (laureaat 1981) ja Maria Varga Llosa (laureaat 1994) võitsidki hiljem ka Nobeli preemia (vastavalt aastatel 1990 ja 2010). Seevastu Camilo José Cela pälvis kõigepealt Nobeli (1989) ning hiljem Cervantese (1995).
Laureaadid:
2023 Luis Mateo Diez (Hispaania)
2022 Rafael Cadenas (Venezuela)
2021 Cristina Peri Rossi (Uruguay)
2020 Francisco Brines (Hispaania) ("De purísimo azul: poems")
2019 Joan Margarit (Hispaania) ("La sombra del otro mar")
2018 Ida Vitale (Uruguay)
2017 Sergio Ramirez (Nikaragua) ("Adios muchachos: una memoria de la revolución sandinista")
2016 Eduardo Mendoza (Hispaania) (e.k. "Gurbilt teateid ei ole" 2017, tlk Maarja Paesalu)
2015 Fernando del Paso (Mehhiko)
2014 Juan Goytisolo (Hispaania) (e.k. "Mõõn" 1964, tlk T.Hallap)
2013 Elena Poniatowska (Mehhiko) (e.k. "Kallis Diego, sind embab Quiela" 2014, tlk Mari Laan)
2012 José Manuel Caballero Bonald (Hispaania)
2011 Nicanor Parra (Tšiili)
2010 Ana María Matute (Hispaania) (e.k. "Sõdurid nutavad öösel" 1971, tlk A.Kurfeldt)
Nebula
Nebula auhind on üks tunnustatumaid ulmekirjanduse auhindu maailmas. Auhindu valib ja esitleb Ameerika Ulme- ja Fantaasiakirjanduse Assotsiatsioon (Science Fiction and Fantasy Writers of America), mis loodi 1965. a. ning koondab hetkel üle 1500 liikme, kellest paljud on juhtivad ulme- ja fantaasiakirjanikud.
Igal aastal antakse välja auhind parima romaani, lühiromaani, jutustuse ja novelli eest; 2000.-2009. aastatel jagati auhindu ka parima filmi- või telestsenaariumi eest. Kandideerida võivad eelneva kalendriaasta jooksul ilmunud ingliskeelsed (sh inglise keelde tõlgitud) teosed. Hääletusel võivad osaleda kõik assotsiatsiooni liikmed.
Auhinnabankett toimub maikuus. Võitjad saavad trofee, mitte rahalise auhinna. Kõige rohkem--kolm korda--on võitnud Harlan Ellison. Harvem antakse välja ka suurmeistri tiitleid, mida omistatakse kirjanikule, kes on oma loominguga suutnud ulmekirjandust oluliselt mõjutada. Esimeseks suurmeistriks sai 1975. aastal Robert H. Heinlein. 2018. a. auhinnad kuulutatakse välja 2019. a. maikuus.
Laureaadid:
2022 R.F. Kuang "Babel, or the Necessity of Violence"
2021 P. Djèlí Clark "A Master of Djinn"
2020 Martha Wells "Network Effect"
2019 Sarah Pinsker "A Song for a New Day"
2018 Mary Robinette Kowal "The Calculating Stars"
2017 N. K. Jemisin "The Stone Sky"
2016 Charlie Jane Anders "All the Birds in the Sky"
2015 Naomi Novik "Uprooted" (e.k. "Välja juuritud", 2016, tlk Epp Aareleid)
2014 Jeff VanderMeer "Annihiliation" (e.k. "Häving", 2016, tlk Juhan Habicht)
2013 Ann Leckie "Ancillary Justice" (e.k. "Abistav õiglus", 2015, tlk Juhan Habicht)
2012 Kim Stanley Robinson "2312"
2011 Jo Walton "Among Others"
2010 Connie Willis "Blackout"/"All Clear"
Hugo
Hugo auhindu--ulmekirjanduse kõige presiižsemaid auhindu--antakse välja aastat 1955. Auhind sai nime Hugo Gernsbacki järgi, kes 1926.aastal asutas teadusliku fantastika ajakirja "Amazing Stories" (Hämmastavad lood). Auhindu valivad üleilmse ulmesõprade kokkutuleku Worldcon osalejad, kes esialgu valivad kuni viis lemmikut viieteistkümnes kategoorias. Aprilli alguses kuulutatakse välja iga kategooria viis finalisti ning lõpphääletusel osaleb tavaliselt umbes tuhat Worldconi liiget. Auhinnatseremoonial kuulutatakse välja võitjad, kellest igaüks saab trofee.
Romaanikategooria laureaadid:
2023 T. Kingfisher "Nettle & Bone"
2022 Arkady Martine "A Desolation Called Peace"
2021 Martha Wells "Network Effect"
2020 Arkady Martine "A Memory Called Empire"
2019 Mary Robinette Kowal "The Calculating Stars"
2018 Nora K. Jemisin "The Stone Sky"
2017 Nora K. Jemisin "The Obelisk Gate" (e.k. 2019 "Obeliskivärav")
2016 Nora K. Jemisin "The Fifth Season" (e.k. 2018 "Viies aastaaeg")
2015 Cixin Liu "The Tree Body Problem" (e.k. 2019 "Kolme keha probleem")
2014 Ann Leckie "Ancillary Justice" (e.k. "Abistav õiglus", 2015, tlk Juhan Habicht)
2013 John Scalzi "Redshirts: A Novel with Three Codas"
2012 Jo Walton "Among Others"
2011 Connie Willis "Blackout" / "All Clear"
Prantsuse kirjandusauhinnad
Prantslastel on kuus suurt kirjanduspreemiat: Prix Goncourt, Grand Prix du Roman de l`Akademie Française, Prix Femina, Prix Renaudot, Prix Interallie ja Prix Medicis.
Neist vanim, prestiižseim ja tuntuim on esimene, Goncourt`i auhind, mille asutas Prantsuse kirjanik Edmond Huot de Goncourt. Goncourt`i auhinda antakse välja igal aastal parima prantsuskeelse proosateose eest. Auhindu jagatakse aastast 1903. Auhinna saajad määrab Goncourt`i Akadeemia liikmetest moodustatud kümneliikmeline kirjanikest koosnev žürii.
Laureaadid:
2023 Jean-Baptiste Andrea "Veiller sur elle"
2022 Brigitte Giraud "Vivre Vite"
2021 Mohamed Mbougar Sarr "La plus secrète mémoire des hommes"
2020 Hervé Le Tellier "L'Anomalie" (e.k. "Anomaalia", 2021, tlk Sirje Keevallik)
2019 Jean-Paul Dubois "Tous les hommes n'habitent pas le monde de la même façon"
2018 Nicolas Mathieu "Leurs enfants après eux"
2017 Éric Vuillard "L'ordre du jour" (e.k. "Päevakord", 2021, tlk Indrek Koff)
2016 Leila Slimani "Chanson Douce" (e.k. "Hällilaul", 2018, tlk Sirje Keevallik)
2015 Mathias Enard "Boussole"
2014 Lydie Salvayre "Pas Pleurer"
2013 Pierre Lemaitre "Au revoir la-haut"
Renaudot` auhind ei ole ametlikult Goncourt`i preemiaga seotud, kuid on siiski teatud mõttes selle täiendus--võitja kuulutatakse välja samal ajal ja samas kohas kui Goncourt`i preemia oma, nimelt novembri esimesel teisipäeval Drouanti restoranis Pariisis. Auhind loodi 1926.a. kümne kunstikriitiku poolt ning nimetati Théophraste Renaudot` järgi, kes asutas esimese Prantsuse ajalehe 1631.a. Juhul kui Renaudot`žürii esimene valik saab Goncourt`i preemia, antakse auhind teisele kandidaadile.
Laureaadid:
2023 Ann Scott "Les Insolents"
2022 Simon Liberati "Performance"
2021 Amélie Nothomb "Premier Sang"
2020 Marie-Hélène Lafon "Histoire du Fils"
2019 Sylvain Tesson "La Panthère des neiges"
2018 Valérie Manteau "Le Sillon"
2017 Olivier Guez "La disparition de Josef Mengele" (e.k. "Josef Mengele kadumine", 2018, tlk Margot Endjärv)
2016 Yasmina Reza "Babylone"
2015 Delphine de Vigan "D'après une histoire vraie"
2014 David Foenkinos "Charlotte"
2013 Yann Moix "Naissance"
Femina auhinda annab igal aastal välja ainult naistest koosnev žürii. Preemiaga tunnustakse prantsuskeelset proosa- või luuleteost, mille autor ei pruugi olla naisterahvas; eraldi tunnustatakse ka prantsuse keelde tõlgitud teost. Auhind loodi 1922.aastal 22 kirjaniku poolt, kes tegid kaastööd ajakirjale "La Vie Heureuse" ("Õnnelik elu", praegu nime all "Femina"). Võitja(d) kuulutatakse välja iga aasta novembri esimesel kolmapäeval.
Laureaadid:
2023 Neige Sinno "Triste Tigre"
2022 Claudie Hunzinger "Un chien à ma table"
2021 Clara Dupont-Monod "S'adapter"
2020 Serge Joncour "Nature humaine"
2019 Sylvain Prudhomme "Par les routes"
2018 Philippe Lançon "Le Lambeau"
2017 Philippe Jaenada "La Serpe"
2016 Marcus Malte "Le Garcon"
2015 Christophe Boltanski "La cache"
2014 Yanick Lahens "Bain de lune"
2013 Léonora Miano "La saison de l`ombre"