Oskar Luts

Oskar Luts. Esimene luuletus

Elu.

Üks ainus silmapilk on elu,
Kahest igavikust piiratud:
Üks nendest see, mis enne oli,
Ja teine, mis on pärast meid.

Pea meeles, inimene, -
See on ainus silmapilk!
See läheb ja ei tule
Siis enam tagasi.

Päev läheb mööda...
Aasta läheb... ja ajaratas
Käib hirmsa kiirega. Ja
Ennem kui sa arvad
On käes ju lõpp.

Kuid enne aga
Kui kätte jõuab öö,
Meid kutsub, ootab
Veel tegemata töö,

Sest unistuseks elu
Võib olla ainult sellele,
Kes magab ja ei kuule
Siis äratuse häält.

Üks ainus silmapilk on elu,
Kahest igavikust piiratud:
Üks nendest see, mis enne oli,
Ja teine, mis on pärast meid.

Tartus, 31. jaan. 1907
Toomas Oskary
("Postimees" 15 II 1907, nr. 38, lk.2)

Oskar Luts. Filmid

Oskar Luts eesti filmis

Oskar Lutsu loomingust oli esimesena plaanis „Kevade” ekraniseerimine. 1926. aasta 15. sept. „Postimehest” võime lugeda, et: „…ringkond ettevõtjaid on tulnud mõttele Tartus uut filmitööstust ellu kutsuda. Nõuandjateks tahetaks asjatundjaid eriteadlasi kutsuda alguses välismaalt. Asja eesotsas seisab Th. Luts, kes suvel oma eriala kõrval Pariisis filmioperaatori tööd õppis.

Esimeseks kavatsetakse filmida O. Lutsu „Kewadet”, mille käsikirja kallal O. Luts juba ametis.” Stsenaarium valmis 1926. aasta sügisel ja tiitellehel seisab:  „Joosep Toots. Filmiteos O. Lutsu „Kevade” järele.” See on 160 lk. pikk ja koosneb kuuest vaatusest (neist viies ei ole säilinud), pilte on rohkem kui 800. Stsenaariumi puhtkinematograafiline külg annab tunnistust sellest, et kirjanik on kaasaja filmikunsti vahendeid ja võtteid hoolega tundma õppinud. Luts arvestab päris asjalikult liikuva kaamera, plaanide vaheldamise, eri rakursside kasutamise võimalusi ning püüab varieerida kaadrite pikkust ja kompositsiooni, üleminekuid ja lõikude sisemist rütmi. Kuna kirjanik kujutles ekraniseeringut tummfilmina, on tegelaste mahlakat dialoogi tublisti kärbitud. Kirjavahetus „Estonia–Filmiga” kestis aprillini 1927, filmi lavastamisest mitmesugustel põhjustel siiski asja ei saanud. „Kevadest” sai film alles 1969. aastal. Küll aga valmis 1930. aastal film „Vahva sõdur Joosep Toots”, mis ei ole kahjuks säilinud.

Kinolinale on jõudnud veel „Tagahoovis”, „Suvi”, „Sügis” ja „Nukitsamees” ning nukufilmid „Metsamuinasjutt” („Nukitsamehe” ainetel) ja „Kapsapea”, mille peategelane Saamuel Pliuhkam seikleb (ainsa seosena Lutsuga) ka nukufilmides „Tagasi Euroopasse” ja „Saamueli internet”. Kõik Pliuhkami-filmid on esinenud arvukatel rahvusvahelistel festivalidel.

Koostanud Kaja Kleimann

Oskar Luts. Teised temast

„Lutsu suurt andi jumala armust osutab ta erandlik rahvakeel. Lutsu keeles pole midagi kunstlikku ega stiliseerimiseks tehtut. Ta ütleb just nii, nagu mõtleb.“

Friedebert Tuglas, 1919

* * *

„Sa oleksid võinud rohkem kirjutada oma odratontidest, nukitsameestest ja tuulte ning kellahelinate linnast. /… /

Või arvad Sa, et ma ei tunnusta Sinu südamlikkust, mis käib kogu Sinu toodangust läbi, mis teda toidab kaanest kaaneni ja on nõnda inimlikult soe ja sellepärast peamisem väärtus omaette? Mõistan, mõistan väga ja hindan seda rohkem, et ma teda niisugusel määral mitte kellegi juures ei kohta.“

Karl August Hindrey, 1937

* * *

„Oskar Luts on improviseerija, kes loob nõnda nagu laulab lind. Ta on rahvajutumees, sündinud, loomupärane talent. Ta pole eeskujuna tõsiselt arvestanud ei ühtegi kirjanduslikku voolu ega kirjanikku ja tõenäoliselt ei loo ta ka ise kooli. Ta pole jäljendatav.“

Oskar Urgart, 1947

* * *

„Oskar Luts suutis temale kõige kohasemate vahenditega anda paljudele seda, mida vajati ja üha vajatakse. Teed võivad erinevad olla, kaugem ideaalitähis on aga üks : Inimsus.“

Endel Nirk, 1982

* * *

„Ja nõnda on Luts saavutanud oma loomingu õilsamas osas kunstniku ülima piiri, saavutanud müüdilist, avastanud igavest. Saavutada oma vähenõudliku jutuvestmisega midagi nii suurt ja saavutamatut ongi Lutsu–kirjaniku paradoks. /… /

Lutsu pärast ei pea me muret tundma, ta on tabanud ülimat, mida kunstnik igatseda oskab.“

Hando Runnel, 1986

* * *

„Kummatigi on kirjanik Oskar Lutsu käekäik meie raamatulembese publiku üldises väärtuste gammas üpris õpetlik. Koolilaps ja väärikas vanainimene ei karda sugugi oma renomeed määrida, kui avalikult tunnistavad, et Luts neile meeldib. Keskmiselt haritud keskmine intelligent aga tavatseb nina kirtsutada. „Ah Luts? Nojaa, muidugi…““

Harald Peep, 1987

* * *

„Mõnikord mõtlen kadedalt : ja üldse, ja üldse, mina küll ei saa aru, mis nad temas leiavad!?

Selles asi muide ongi. Teist või kolmandat Lutsu ei saagi olla. Aitab ühest, ent ehtsast. Lutsust, kelle võlu ja menu tegelikule saladusele pole veel päriselt jälile saanud keegi.“

Teet Kallas, 1987

* * *

„Jaan Oks ja Oskar Luts on ka kaks ainsamat kirjanikku meie parimate seas, kelle isiklik karakter on nende kummagi loomingu silmatorkavas eripäras otsekui peo peal.“

Paul-Eerik Rummo, 1987

* * *

„Jutukirjanik Luts ei ole väikeste inimeste kirjanik. Inimesed ei jagune tema jaoks suurteks ega väikesteks, vaid on lihtsalt inimesed. Nad lähevad Lutsule korda, ta armastab neid. Inimesi armastada on raske ja vaevane, aga Luts võtab kanda selle vaeva. Ja see vaevanägemine tõstab ta lood kõrgemale õõnsast konstrueeritud kunstproosast, mida on kirjutatud enne ja pärast teda ja mida kirjutatakse edasi.“

Maimu Berg, 1987

* * *

„Võtkem seekord eelduseks, et melanhoolial on Lutsu loomingus kanda tähtis funktsioon, et melanhoolia on „ehtlutsulik“ nähtus, et kurbus võib olla mitte ainult Lutsu „teatud nõrkus“, vaid ka trump, nagu huumorgi.“

Jaan Undusk, 1987

* * *

„Igal rahval on oma salajased kirjanikud, kes tema omapära erilise intiimse autentsusega tabavad. Nad on niivõrd rahvuslikud, et neis puudub vähimgi kaubaväärtus. Mis siis, et maailmaturul kästakse olla etnograafilised. See käib tegelikult ikkagi vaid kitši ja võltseksootika kohta. /…/

Luts libiseb käest nagu libe kala ikka. Ta asubki kuskil põhjas pimeduses ja peidus. Las ta siis olla.“

Mati Unt, 1987

* * *

„Mida edasi aeg, seda raskem tundub olevat vesteline, partnerist kohustuslikult ja iseendastmõistetavalt lugupidav suhtlemistoon inimeste vahel. Väga palju pead olema elus näinud, mõistnud, ettepoole uskunud, et olla keegi, kelle juttu jäädakse kuulama. Nõnda on Luts meie abi ja meie lootus tänases pingul maailmas.“

Jüri Tuulik, 1987

* * *

„Meil, Paunvere-pürjelitel pole oma kõigi aegade loetavaimast klassikust ainsat õhukestki elulugu-monograafiat.“

Uno Laht, 1987

* * *

„Luts on lugemiseks, mitte teoretiseerimiseks; Luts ei saa kunagi olla liiga moes või moest; Lutsu iseloomustab tema eriliselt hell suhe oma ainega; Lutsul puudub tänaseni vääriline käsitlus.“

Asta Põldmäe, 1987

* * *

„Sellest võimest […] olen tihti rääkinud seoses Mati Undiga, teda Oskar Lutsu, teise absoluutse kirjanikuga sarnastades. […] Võimest kirjutava käe endaga vahetult kujutleda ja mõtelda, lausa tajuda ja tunda.“

Madis Kõiv, 2001

* * * 

"Seejuures ei saa me üle ega ümber Oskar Lutsust kui Tartu linnakirjanduse traditsiooni rajajast ning seega esimesest linnakirjanikust. [...] Lutsu kui linnas ringi liikuva kodaniku kirjeldused vahendavad ka isiklikku, seespoolset vaadet ümbritsevale linnamelule. Nendes sulavad kokku nii mineviku kui ka oleviku  Tartu, moodne ja arhailine elulaad, realism ja lürism jne."                                                                                                                                                                                  
 Külliki Kuusk, 2019                                                                                                                                                                                                                                                         
   * * *                                                                                                                                                                                                                    

„Kevade“ kolhoosi ja ajakirja „Pikker“ poolt asutati 1986. aastal Oskar Lutsu huumoripreemia. Praegu annab preemiat välja Palamuse vallavalitsus.

Oskar Luts. Teater

Oskar Luts eesti teatri laval

VAATA PILTE!

Oskar Luts on olnud meie teatri „igapäevane leib”, teda on lavastatud pidevalt varsti sada aastat.
Kümnendite kaupa oleks ülevaade selline:

1910-1919 – 23 korda   1960-1969 – 11 korda   2011-2020 - 8 korda
1920-1929 – 25 korda   1970-1979 – 5 korda
1930-1939 – 31 korda   1980-1989 – 9 korda
1940-1949 – 14 korda   1990-1999 – 11 korda
1950-1959 – 10 korda   2000-2005 –  7 korda

Ligi sajandi kestel on olnud ainult 3 pikemat pausi :
1929-1934 – näidendid olid „ära mängitud”, proosa teatripärasust aga alles hakati avastama, 1949-1953 – stalinlik kultuurivaakum,
1974-1983, kui kirjanik tundus paljudele olevat ülepea „ammendatud”.
Kokku on Oskar Lutsu teoste lavastusi juba eesti kutselises teatris üle 140, kuid on ju veel lavastused väljaspool Eestit (a. 1988 teatati 1980. aastal Läti Noorsooteatris Mikk Mikiveri lavastatud „Kevade” 200. etendusest) ning hõlmamatu hulk harrastusteatrite ja -truppide töid, mille hulka kuuluvad ka kooli- ja invateatrid.
„Kevadet” näiteks mängis 1999. aasta kevade esimesel tunnil Rakveres maavanemast, riigiametnikest, poliitikutest ja ärimeestest koosnenud trupp (Sõnumileht, 23.03.1999), aasta hiljem volbriööl esietendus sama trupi „Nukitsamees” maavanemaga nimiosas (Virumaa Teataja, 29.04.2000).
Enim tähelepanu on viimastel aastatel võitnud Raivo Adlase dramatiseeritud ja lavastatud „Tagahoovis” Vilde Teatris, mida mängiti aastatel 2004-2005 Tartus Tähe 39 hoovis. Samal ajal mängiti seda lavastust ka Palamuse amatöörteatris ja vahetati truppide vahel näitlejaid.  2007. aasta suvel mängiti Lutsu muuseumis (Riia 38) samuti Raivo Adlase käe all valminud „Vaikset nurgakest”.

Eraldi raamatutena on ilmunud 18 näidendit, lisaks veel kolm O. Lutsu enda proosateose dramatiseeringut.  Kandvamat väärtust omavad näidendeist umbes pooled. 5 näidendit – „Viimne pidu” (1919), „Skoudid” (1922), „Valimised” (1928), „Sirgasmäe” (1931), ja „Pastlad” (1939) - on kutselises teatris üldse lavastamata jäänud. 1938. aastal ilmusid trükis Andres Särevi „Kevade”, „Suve”, „Tootsi pulma” ja „Äripäeva” ning 1939 „Sügise” dramatiseeringud.
Oskar Lutsu näidendeid on tõlgitud ka teistesse keeltesse ning näiteks lätikeelne „Mahajäetud maja” Karl Abeni vahendusel oli esimene tõlgitud Lutsu teos üldse. Läti keelde on tõlgitud veel „Paunvere” ja „Kapsapea”, soome keelde „Kapsapea” ja  „Kalevi kojutulek”, inglise keelde „Sootuluke” ja „Ülemiste vanake”, vene keeles on ilmunud „Ülemiste vanake” ja „Kapsapea”, mille tõlkis autor ise.

Väga suur osa Oskar Lutsu loomingu edust lavalaudadel kuulub dramatiseeringutele. Andres Särevi dramatiseeringud annavad meie kutselise teatri kõigi aegade Lutsu-lavastustest seniajani rohkem kui veerandi, ehkki viimane Särevile toetuv lavastus oli „Äripäev” Ugalas 1965. aastal. Kuigi tema töötluste kunstilist külge on karmilt nimetatud „käsitööks, milles loominguline protsess puudub”, mängiti paljusid lavastusi üle saja korra ning neis loodi eesti teatri ajalukku läinud hiilgerolle. Leopold Hansen näiteks kehastas Pliuhkamit kõigis viies „Kapsapea” lavastuses aastatel 1912-1954, samuti „Kalevi kojutulekus” 1919.a., ning veel seitset rolli Oskar Lutsu loomingust.
Muutuvad ajad nõuavad aina uusi dramatiseeringuid, mis peegeldaksid just sel hetkel tähtsaid probleeme. Nii on näiteks „Kevade” dramatiseeringutes 1950. aastatel esile tõstetud klassivõitlust ja muuhulgas tehtud ka Liblest läbi ja lõhki positiivne kuju, kes alkoholi ei pruugi. Hilisemates dramatiseeringutes ja lavastustes on rõhud kandunud Tootsi tempudelt mõtlikumale ja lüürilisemale Arnole. Päris omaette osa moodustavad Mati Undi, Madis Kõivu, Toomas Suumani ja Urmas Vadi Lutsu-interpretatsioonid.

Täieliku ülevaate Oskar Lutsu loomingust eesti kutselise teatri laval kronoloogilises järjestuses saab Aivar Kulli raamatust „Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest”, nimetuste kaupa väljatooduna aga siit. Oleme oma nimekirja lisanud ka 3 estraadikava Ervin Abeli mälestuseks, mis Aivar Kulli raamatust puuduvad.

Koostanud Kaja Kleimann