Oskar Luts. Elulugu
Oskar Luts sündis 7. jaanuaril 1887 Tartumaal, Palamuse kihelkonna Järvepere küla Posti talus, mis asus Kuremaa järve idakaldal. Mitte järves, nagu kirjanik oma perekonnanimele vihjates on armastanud rõhutada. Kui Oskar oli 4-aastane, kolis pere Palamusele, kus isa avas kingsepatöökoja ning ehitas varsti Veskijärve äärde ka väikese maja.
Oscar, nagu ta nimi koguduse personaalraamatusse ristimisel kirjutati, oli oma pere esimene laps. Vend Arno(ld), kes sündis 1893. aastal, suri vaid kolmeaastasena, noorim vend Theodor (1896-1980) jäädvustas end eesti kultuurilukku aga filmioperaatori ja -lavastajana.
Oskar Lutsu koolitee algas 1894. aastal Änkküla külakoolis, jätkus Palamuse kihelkonnakoolis 1895-1899 ja Tartu Reaalkoolis 1899-1902. Aastatel 1911-1913 õppis ta Tartu Ülikoolis farmaatsiat. Ühestki koolist ei ole tal lõputunnistust – raskused matemaatikaga panid kirjaniku selle saamisele käega lööma. Siiski sai ta oma aja kohta suhteliselt korraliku hariduse ning meenutas hea sõnaga oma vene ja saksa keele ning kirjanduse õpetajaid. Mõlemat keelt valdas kirjanik vabalt, lisaks luges ta raamatuid prantsuse, poola ja soome keeles.
Kui otsida Oskar Lutsu elust üht ja läbivat kirge, siis näeme, et selliseks teda maast-madalast vallanud hasartseks kireks oli lugemine. Tähed sai ta selgeks viieselt, kuueaastaselt aga luges juba kõike, mis kätte juhtus, nii raamatuid kui ka ajalehti.
Raamatuarmastus, aukartus kirjasõna ees on Lutsu elu läbiv, kogu tema elukäiku määrav tung ja pürgimus: Shakespeare, Molière, Racine, Goethe, Schiller, Lessing, Gogol, Puškin, Lermontov, Tolstoi, eesti autoritest Saal, Bornhöhe, Vilde ja Kitzberg olid kõige suuremat elamust pakkunud klassikud. Lugemine polnud Lutsule kunagi üksnes harjumuspärane ajaviide; selle taga seisis juba varajases lapsepõlves tärganud täitmatu huvi inimloomuste mõistatamise vastu, tung tabada ja jäädvustada kohatud karaktereid.
Mõnede meenutuste kohaselt asus Oskar Luts „Kevadet” kirjutama just siis, kui oli rohkest lugemisest küllastunud ja tüdinud ning leidis, et tahaks ka ise midagi öelda.
Esimesena ilmus trükist luuletus „Elu” 15.02.1907 „Postimehes”.
Aastail 1908-1909 ilmus perioodikas kümmekond pala Toomas Oskari nime all.
1911. a. valmis esimene näidend „Paunvere”, 1912. a. „Ärimehed” ja „Kapsapea”, trükis ilmusid kõik kolm 1913. aastal. 1912. aastal ilmus „Kevade” I osa.
Oskar Luts võttis osa Maailmasõjast, mida siis veel keegi esimeseks ei nimetanud, olles farmatseut tegevväes Peterburis, Pihkvas, Vilnos (Vilniuses), Varssavis, Dvinskis (Daugavpils) ja Vitebskis. Sõjatee viis ta välja Volgani. Augustis 1918 vabastati Oskar Luts sõjaväest ja ta hakkas koos abikaasa Valentinaga, kellega abiellus Vitebskis 2. juulil 1917, ja poeg Georgiga, kes sündis 11. aprillil 1918, tagasi koju rändama. Sellest teekonnast jutustab värvikalt „Inderlin”.
Veidi üle aasta (1919-1920) töötas Oskar Luts Tartu Ülikooli raamatukogus, siis avas ta oma raamatukaupluse Riia tänaval, kuid osutus kehvaks ärimeheks, kellel hiljem veel mitme raamatu honorar võlgade katteks ära kulus.
8. oktoobril 1922 asutati Tallinna Raekojas Eesti Kirjanikkude Liit ja Oskar Luts oli üks 33-st vastuvõetud liikmest. Sellest ajast peale kuni elu lõpuni tegutses ta kutselise kirjanikuna. Selleks et ennast ja perekonda ära elatada, tuli „Noor-Eesti” kirjastusele anda aastas vähemalt kaks käsikirja. Luts ja Tammsaare olid ainsad kirjanikud, kes said „Noor-Eestilt” honoraride ja avansside näol sisuliselt kuupalka – Luts sai 200 krooni kuus. Koos arvukate kordustrükkidega avaldas „Noor-Eesti” kirjastus Lutsult aastatel 1913-1940 kokku 92 raamatut. Ka Lutsu aastakümneid vaevanud korteriprobleemi lahendamisel on suured teened „Noor-Eesti” ärijuhil, kes tegi talle ettepaneku ise maja ehitada – just nii, nagu oli omal kulul teoks saanud „Kevade” väljaandmine. Sõlmiti leping kõigi kordustrükkide ja 30-köitelise kogutud teoste väljaandmiseks. Suvel 1936 alustati Arnold Matteuse projekti järgi ehitust. Krundi kinkis Tartu linnavalitsus kirjanikule läheneva juubeli puhul. Jõuluks 1936 elas kirjanik juba oma majas. „Kogutud teostest” jäi aga seoses riigipöördega ja „Noor-Eesti” kirjastuse likvideerimisega ilmumata 7 köidet.
Saksa okupatsiooni ajal ilmus „Kevade” I osa kordustrükk uskumatus tiraažis – 34 125 eksemplari, ning II osa 25 125 eksemplari. Sõja ajal oli raamat kindel vahetuskaup, millega isegi spekuleeriti ja mida kasutati altkäemaksuna.
Ka Stalini ajal käis Oskar Lutsu käsi võrreldes paljude teiste kirjanikega päris hästi, aastatel 1944-1953 ilmus tema teostest 7 kordustrükki, ja ehkki eriti mälestusi tsenseeriti hoolikalt, ilmusid nad oma aja kohta suurtes tiraažides ning rahuldasid rahva lugemisnälga üldise nõukoguliku propagandakirjanduse uputuse taustal.
20. juulil 1945 sai Oskar Luts esimesena ENSV rahvakirjaniku tiitli ja 1946. aastal autasustati teda Tööpunalipu Ordeniga.
1950. aastal koostatud keelatud kirjanduse nimestikus on vaid 2 Lutsu raamatut – „Inderlin” ja „Skoudid”. Poolkeelatud raamat oli pikka aega „Sügis”.
1950-ndate aastate alguse kõige vingem parteiline kriitika suhtus Lutsusse võrdlemisi sallivalt: oli ju vaja vähemalt ühte elavat vanemat rahvakirjanikku, muidu oleks plats hoopis lagedaks jäänud.
Kirjaniku viimaseks trükitud uudisteoseks jäi 1945. aastal ilmunud „Jüri Pügal”, mis sai ideoloogilise hukkamõistu osaliseks. 1948. aastal oli Lutsul tõsine soov jätkata mälestuste kirjutamist 1917. aastast, ent ideoloogilise atmosfääri pingestudes ei olnud sellel määratud teoks saada.
1949-1950 kirjutati palju „ellujäämisluuletusi” (et sõna otseses mõttes oma elu päästa), aga niisamuti oli ka „ellujäämisartikleid” – patukahetsuskirjutisi. Ka Lutsu punase värvinguga kirjutisi võib võtta kui ellujäämis- ja äraelamisartikleid. Tihti olid punased loosungid toimetuse poolt juurde kirjutatud. Ei Luts ise ega lugejadki võtnud neid kirjatöid tõsiselt – peaasi, et kirjanik aeg-ajalt „häält tegi”, mis tähendas, et teda pole veel kinni pandud. Kirjanduslikule vaikimisele ei vaadatud hea pilguga, mõne autori puhul tõlgendati seda lausa sihiliku nõukogudevastase ettevõtmisena ning heideti Kirjanike Liidust välja.
Ekslik on arusaam, nagu poleks Oskar Luts viimastel eluaastatel midagi pikemat kirjutanud. Eesti Kirjandusmuuseumis on säilinud viis teost, mis kõik on jäänud peamiselt ideoloogilistel põhjustel ilmumata. Küll aga ilmusid mitmed tõlkeraamatud, samuti tõlkis ja redigeeris ta näidendeid teatri jaoks.
Oskar Luts suri 23. märtsil 1953 ja teda olid Ropka-Tamme (Pauluse) kalmistule saatmas kümned tuhanded inimesed.
Aivar Kulli monograafia „Oskar Luts : pildikesi kirjanikupõlvest” põhjal koostanud Kaja Kleimann