Oskar Luts. Teater

Oskar Luts eesti teatri laval

VAATA PILTE!

Oskar Luts on olnud meie teatri „igapäevane leib”, teda on lavastatud pidevalt varsti sada aastat.
Kümnendite kaupa oleks ülevaade selline:

1910-1919 – 23 korda   1960-1969 – 11 korda   2011-2020 - 8 korda
1920-1929 – 25 korda   1970-1979 – 5 korda
1930-1939 – 31 korda   1980-1989 – 9 korda
1940-1949 – 14 korda   1990-1999 – 11 korda
1950-1959 – 10 korda   2000-2005 –  7 korda

Ligi sajandi kestel on olnud ainult 3 pikemat pausi :
1929-1934 – näidendid olid „ära mängitud”, proosa teatripärasust aga alles hakati avastama, 1949-1953 – stalinlik kultuurivaakum,
1974-1983, kui kirjanik tundus paljudele olevat ülepea „ammendatud”.
Kokku on Oskar Lutsu teoste lavastusi juba eesti kutselises teatris üle 140, kuid on ju veel lavastused väljaspool Eestit (a. 1988 teatati 1980. aastal Läti Noorsooteatris Mikk Mikiveri lavastatud „Kevade” 200. etendusest) ning hõlmamatu hulk harrastusteatrite ja -truppide töid, mille hulka kuuluvad ka kooli- ja invateatrid.
„Kevadet” näiteks mängis 1999. aasta kevade esimesel tunnil Rakveres maavanemast, riigiametnikest, poliitikutest ja ärimeestest koosnenud trupp (Sõnumileht, 23.03.1999), aasta hiljem volbriööl esietendus sama trupi „Nukitsamees” maavanemaga nimiosas (Virumaa Teataja, 29.04.2000).
Enim tähelepanu on viimastel aastatel võitnud Raivo Adlase dramatiseeritud ja lavastatud „Tagahoovis” Vilde Teatris, mida mängiti aastatel 2004-2005 Tartus Tähe 39 hoovis. Samal ajal mängiti seda lavastust ka Palamuse amatöörteatris ja vahetati truppide vahel näitlejaid.  2007. aasta suvel mängiti Lutsu muuseumis (Riia 38) samuti Raivo Adlase käe all valminud „Vaikset nurgakest”.

Eraldi raamatutena on ilmunud 18 näidendit, lisaks veel kolm O. Lutsu enda proosateose dramatiseeringut.  Kandvamat väärtust omavad näidendeist umbes pooled. 5 näidendit – „Viimne pidu” (1919), „Skoudid” (1922), „Valimised” (1928), „Sirgasmäe” (1931), ja „Pastlad” (1939) - on kutselises teatris üldse lavastamata jäänud. 1938. aastal ilmusid trükis Andres Särevi „Kevade”, „Suve”, „Tootsi pulma” ja „Äripäeva” ning 1939 „Sügise” dramatiseeringud.
Oskar Lutsu näidendeid on tõlgitud ka teistesse keeltesse ning näiteks lätikeelne „Mahajäetud maja” Karl Abeni vahendusel oli esimene tõlgitud Lutsu teos üldse. Läti keelde on tõlgitud veel „Paunvere” ja „Kapsapea”, soome keelde „Kapsapea” ja  „Kalevi kojutulek”, inglise keelde „Sootuluke” ja „Ülemiste vanake”, vene keeles on ilmunud „Ülemiste vanake” ja „Kapsapea”, mille tõlkis autor ise.

Väga suur osa Oskar Lutsu loomingu edust lavalaudadel kuulub dramatiseeringutele. Andres Särevi dramatiseeringud annavad meie kutselise teatri kõigi aegade Lutsu-lavastustest seniajani rohkem kui veerandi, ehkki viimane Särevile toetuv lavastus oli „Äripäev” Ugalas 1965. aastal. Kuigi tema töötluste kunstilist külge on karmilt nimetatud „käsitööks, milles loominguline protsess puudub”, mängiti paljusid lavastusi üle saja korra ning neis loodi eesti teatri ajalukku läinud hiilgerolle. Leopold Hansen näiteks kehastas Pliuhkamit kõigis viies „Kapsapea” lavastuses aastatel 1912-1954, samuti „Kalevi kojutulekus” 1919.a., ning veel seitset rolli Oskar Lutsu loomingust.
Muutuvad ajad nõuavad aina uusi dramatiseeringuid, mis peegeldaksid just sel hetkel tähtsaid probleeme. Nii on näiteks „Kevade” dramatiseeringutes 1950. aastatel esile tõstetud klassivõitlust ja muuhulgas tehtud ka Liblest läbi ja lõhki positiivne kuju, kes alkoholi ei pruugi. Hilisemates dramatiseeringutes ja lavastustes on rõhud kandunud Tootsi tempudelt mõtlikumale ja lüürilisemale Arnole. Päris omaette osa moodustavad Mati Undi, Madis Kõivu, Toomas Suumani ja Urmas Vadi Lutsu-interpretatsioonid.

Täieliku ülevaate Oskar Lutsu loomingust eesti kutselise teatri laval kronoloogilises järjestuses saab Aivar Kulli raamatust „Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest”, nimetuste kaupa väljatooduna aga siit. Oleme oma nimekirja lisanud ka 3 estraadikava Ervin Abeli mälestuseks, mis Aivar Kulli raamatust puuduvad.

Koostanud Kaja Kleimann