Noor naisemees kohtas ühel õhtul oma Õnnetust. See küsis, kas mees tahab head elu noorest peast või vanuigi. Mees pidas noorikuga nõu ja nad otsustasid, et parem on olla õnnelik vanuigi, kui nooruses. Sellest hetkest hakkas mehel halvasti minema. Mees otsustas laia maailma minna ja oma eluga kuidagi hakkama saada, naine andis talle kaasa poolitatud taskuräti ja abielusõrmuse, et kui nad vanaks saavad ja taas kokku saavad üksteist ära tunda. Möödusid aastad, mehe elu oli keeruline, kuid lõpuks pöördus ta tagasi kodukülla ja läbi juhuse kuhtus taas oma kaasaga. Ning nüüd vanast peast, läks nende elu rahulikult ja turvaliselt edasi.