Ühel maal elas vanamees, keda hüüti Kavalpea-Marbaks. Kindlat tööd tal polnud, rändas ühest paigast teise ja vedas rikkaid ninapidi. Kord aga olid rõuged mööda maad ringi liikumas ja tahtsid ka Marbat kaasa võtta. Kavalpeal aga õnnestus rõugevaimusid ninapidi vedada ning ta pani need auku kinni. Selleks ajaks, kui vaimud uuesti vabaks pääsesid, oli Kavalpea-Marba juba ammu mulla all.