Vaesel naisel oli üks pott, mille ta pani pärast viimast toidukorda aknalauale kuivama ja läks ise magama. Potike ärkas ellu ning ruttas turule, et tuua naisele ube ja liha. Kui potike kolmandal korral rahaga tagasi tuli, saatis vana naine ta kohe tagasi, et potike tooks rikka mehe käest veel raha. Selle peale lausus potike, et asi lõhnab ahnuse järele ning rohkem pole keegi sellist Killa-kolla-kõhuga potti näinud.